Praeguseks on läbi nii minu esimesed jõulud Inglismaal, aastavahetus Eestis kui ka tegus jaanuar. Alustan algusest.
Jõuluootus ja Wales
Pühadeks tehti ettevalmistusi pikalt ja pidevalt. Jõulukaarte (päris ja paberil) saadeti ja saadi hunnikutes ja kinkide valimine algas juba väga vara. Ka mina otsustasin sel aastal mõned jõulukaardid saata, et aastatetagust jõulunostalgiat taastada. Mäletan, et lapsena oli väga eriline tunne välismaalt kaarti saada.
Pühapäeval, 14. detsembri hommikul, käisime kombe kohaselt kirikurahvaga jumalateenistuse asemel kolmes hooldekodus traditsioonilisi jõululaule laulmas. Carol singing, nagu seda siin kutsutakse. Enne jõule, 20. detsembril käisime ühte peretütart ülikoolist koju toomas ning seega jõudsin ma esimest korda ka Wales'i. Kui "Teretulemast Wales'i" silt teel ka märkamata jääb, siis piiri ületamist kinnitavad kakskeelsed sildid tee ääres. Sellest, kui erinevad inglise ja walesi (kõmri) keeled on, sain aru juba alguses - nähes maantee ääres näiteks silti, mis viitas autoteenindusele. Üksteise alla oli kirjutatud kaks sõna "services" ja "Gwasanaethau". Minu praeguses kodukandis ei ole ei mägesid ega merd, seega kasutasin Walesis olles igat võimalust, et neid pildile jäädvustada.
Leidsin lühikese aga kokkuvõtliku Wales'i-artikli aastatetagusest Naistelehest - http://www.naisteleht.ee/node/6573
Teel koju külastasime ka teist peretütart, kellest olin palju kuulnud, kuid mitte kohanud. Seal sain osa esimesest "jõuluõhtust". Külla oli kutsutud ka tütre abikaasa perekond ja taolises pereringis toimus kinkide vahetamine. Pakke aga lahti ei tehtud, sest need pidid ootama 25. detsembrit ehk jõuluhommikut/-päeva.
Kuna 22. detsembril oli plaanis veel viimane eesti keele tund enne jõule, siis otsustasin õpilastele väikese kingituse teha isetehtud piparkookide näol, millele plaanisin kaunistuseks nende nimed peale kirjutada. Kui hakkasin uurima, kust piparkoogitaigent saaks, siis ainuke variant tundus olevat IKEA pood. Hea seegi, et rootslased piparkooke küpsetavad! Aga mis selgus - kohalikus Nottinghami IKEAs olid varud otsas, uus laadung tuleb jaanuaris. Mis kasu mul sellest siis oleks? Ja pealegi, kes ikka jaanuaris piparkooke küpsetama hakkab? Õnneks leidis vanem peretütar seda oma kodukandist ning varustas mind tervelt kilo taignaga. Teine üllatus oli rootsi piparkoogitaigna konsistents - palju muredam ja rasvasem, kui see tavaline, millega kodus harjunud olin. Pärast ahjust välja võtmist olid koogid küll ühes tükis, kuid aja pikku muutusid üsna pehmeks ning transportimisel ning ka paela külge sidumisel pidin olema üli-ettevaatlik. Lisaks selgus, et kuuse külge riputada neid ei saa, sest küpsetise raskuse all vajub pael piparkoogist lihtsalt läbi. Kõigest hoolimata said õpilased oma kingituse kätte ning otsustasin sama kingituse kasuks ka külaliste puhul. Andsin kaasa vaid soovituse, et kõige mõistlikum on need lihtsalt enne lagunemist ära süüa.
Esimesed külalised, pere-ema vanemad, saabusid jõulu-nädala algul. Seega võib öelda, et terve nädal oli täis tähistamist ja pereringis veetmise aega. Minu jaoks tähendasid viimased päevad enne jõule viimaste jõulu-ostude tegemist ja salajas pakkimist.
Jõulud
Kui Eestis algavad jõulud hiljemalt 24. detsembril, siis Inglismaal peab ootama kauem. 24. detsembri õhtul läksime kõik koos lühendatud jõulu-jumalateenistusele, mis algas 23.30. Idee selles, et teenistuse lõpuks on kell pisut pärast südaööd ning jõulud on alanud. Olin teadlik sellest, et jõuluvana ("Father Christmas", mitte Santa Claus") käib öösel korstna kaudu lastele kingitusi toomas ning pereringis vahetatakse kingitusi (vähemalt selles peres) pärast jõululõunat, 25. detsembri pärastlõunal. Internetis on vahva lehekülg, kus saab jõuluvana tegemisi jälgida. https://santatracker.google.com/?utm_source=googletranslate#village
Ka meil tuli see jutuks, kus ja millal ta käib. Õhtul rõhutati mulle, et ma ikka varakult ärkvel oleksin, et "kes teab, äkki jõuluvana toob midagi?". Kuna ma avaldasin oma kahtlusi selles vallas, et jõuluvana mulle midagi tooks, siis tehti mulle sõbralikult selgeks, et vähemalt traditsioon on siin selline, et terve pere koguneb, kui lapsed oma kingitused avavad. Siin peres kuulub sellesse "lasterühma" 20-aastane peretütar. Tema ootas oma kingitusi innuga. Otsustasin siis hommikul ka varakult üles tõusta, et näha, kuidas kõik sünnib. Ja ennäe imet! Ka mulle oli väike kingihunnik valmis. Olingi kahtlustanud, et ega muidu ei oleks nii rõhutatud, et on vaja vara üles tõusta. Varsti pärast kinkide avamise-tseremooniat läksime jõulupäeva-jumalateenistusele, kus lastel oli võimalik näidata, mida neile jõuluvana oli toonud. Naljatasin, et äkki peaksin ka nendega ühinema. Mõni sõber andis oma väikse kingipaki või jõulukaardi üle veel pärast jumalateenistust kirikus.
Pärast teenistust koju jõudnud, vaatasime teleri vahendusel kuninganna kõnet (mis oli minu jaoks oodatust lühem), katsime laua ning algas suur sööming. Põhiline jõululõuna koostisosa on siinmail sealiha asemel kalkun. Selle kõrvale süüakse kastaneid (mitte hobukastan!), keedetud brüsseli kapsaid, pisut küpsetatud kartulit ja porgandit ning purustatud pähkli- ja mandlipuruga maitsestatud lihasegu(?) täidisega peekonirulle. Magustoiduks jõulupuding, mis pannakse enne söömist põlema. Põlevad eelkõige brändi(kastme) aurud, mis sellele puuviljakoogile peale valatakse. Õhtul, kui lõuna pisut settinud oli, sõime kõige tipuks ka jõulukooki, mida oli valmistatud juba nädalaid (või kuid?). Söögi kõrvale kuulus paukkommide (http://en.wikipedia.org/wiki/Christmas_cracker) avamine. Sealt seest leidis igaüks väikse paberi mõttetera või naljaga, õhukesest paberist värvilise jõulumütsi (krooni) ja mini-köögitarviku, milleks võis olla näiteks vispel, piparkoogivorm või teekurn. Mütsid peas, jätkasime söömingut kuni kõhud täis ja seejärel asusime kinkide kallale.
Kõik kingipakid, mis selleks hetkeks igaüks oli saanud (v.a need, mis jõuluvana hommikul lastele tõi), ootasid kuuse all. Sealt võeti need nüüd välja, sorteeriti hunnikutesse ning kõik asusid kordamööda oma kingitusi lahti tegema ja teistele näitama. Kogu protsess võttis aega rohkem kui tund ning lõpuks oli elutoa põrand täidetud kingipaberi-hunnikuga.
Pidustused jätkusid ka pärast "päris" jõule, põhjuseks pereisa õe sünnipäev. See tähendas, et maja oli sugulasi täis. Mina püüdsin seda kõike nautida nii palju, kui tervis lubas. Kardan, et päris mitmetele jätsin mulje, kui tagasihoidlik ja vaiksem tütarlaps, kuid tegelik põhjus oli mind vahetult enne jõule tabanud viirus, mille tõttu olid kõrvad lukus, nina nohune ja üldine oleks üsnagi uimane.
Lumi
Rõõmu valmistas kõige juures aga see, et teise jõulupüha, 26. detsembri õhtuks sadas maha selle talve esimene lumi. Kui Eestis sulab esimene lumi tavaliselt kohe või vähemalt samal päeval, siis see lumi püsis umbes nädala. Mina kasutasin esimest võimalust ja püstitasin aeda väikese lumememme. Autojuhid aga sellest nii suures vaimustuses ei olnud. Nimelt ei ole siin majanduslikult mõttekas talverehve soetada - kuna lund pruugib talvel olla vaid vähestel kordadel ning sedagi minimaalselt. Eriti keeruliseks läheb olukord siis, kui see vähene lumi on pisut sulanud ja taas jäätunud. Teed muutuvad ülilibedaks, igasugune ettevaatlikkus on mõistlik. Pärast jõule sattusime olukorda, kus ristimikult lähenes meile külje pealt auto, mille juhil oli raskusi kurvi välja võtmisega ja kui meie autojuht järsult gaasipedaali poleks vajutanud (või oleks meie ees mõni auto olnud), oleks meie uuemat sorti auto korralikult kannatada saanud, rääkimata meist endist. Libe tee ja liiga suur kiirus. Lume saabumisel sulgetakse siin ka paljud koolid - just sel põhjusel, et siledate rehvidega ei pruugi näiteks künka otsas asuva kooli juurde jõuda ning kui lapsed libedaga kukuvad ja nendega midagi juhtub, jääb direktor süüdi. Lihtsam on kuulutada välja puhkepäev. Minul oli aga kauaoodatud lume üle ainult rõõm. Kuigi, peab tõdema, see tähendas ka tavapärasemast külmemat ilma, millega pidi pika sügise järel taaskord harjuma.
