Nädal jõuludeni

Jõuludeni on jäänud nädal. Täna käis jälle päkapikk mu tossude juures ja jättis kommi. Huvitav, kus ta vahepeal oli? Polnud eelmisest postitusest alates - ehk juba üle nädala! - käinud. Kaotas vist aadressi ära.
Kuusk on igatahes nüüdseks aiast tuppa jõudnud ja ehitud. Võtsime selle toimingu möödunud pühapäeval ette ja nüüd hakkab vaikselt ka mulle kohale jõudma, et jõulud on kohe ukse ees. Mis siis, et lund ei ole ja täna võis õues õhema nahktagi väel käia. Esimest korda elus on mul võimalus osa saada brittide jõulu-ettevalmistustest ja tähistamisest.
Esmaspäeval andsin oma teise eesti keele tunni. Hoolimata sellest, et mulle tundus, et mu igas vanuses õpilased said kerge info-üledoosi, on nad jätkuvalt tublid ja püüdlikud. Otsustasime, et järgmises tunnis, mis toimub vahetult enne jõule, laulame pisut eestikeelseid jõululaule.

Muul ajal teen jätkuvalt tähelepanekuid siinsest elust-olust ja kõnepruugist. Viimasega seoses meenuvad sõnad, mida ma varem kuulnud ei olnud, kuid siin üsna tavapärases kasutuses on:

• take the Micky out of somone - kedagi heatahtlikult pilkama, peamiselt eesmärgiga vähendada vastava isiku üleolevat suhtumist;
• bits and pieces - sõnastiku vaste "pudinad ja pisiasjad". Väga laialdaselt ja erinevates kontekstides kasutusel;
• shambles/shambolic - kaos/koost lagunev (ülekantud tähenduses);
• quid - naelsterlingi "hüüdnimi" brittide seas;
• lolly - nodi, raha.

Hiljuti olen mitmel korral kokku puutunud ka siinse nö. korraarmastusega ehk tuleb teha nii, nagu reeglid ette näevad. Näiteks postkontoris käies jäin ühe järjekorra (alguse) lähedale seisma, pisut segaduses (või pigem nägemata vajadust järjekorra lõppu kõndida - küll siis selle korralise riviga ühinen)... ja peadselt öeldi mulle üsna konkreetselt, et "Siin on järjekord!" ja viidati käega, kuhu minema peaksin.
Teine juhtum on seotud pangakonto avamisega, mis (lisaks muule bürokraatiale) on osutunud loodetust kordades keerulisemaks. Järjekordselt saabus mulle kiri, milles paluti mul pangakontorisse minnes võtta kaasa dokumente minu siinse aadressi tõendamiseks, et üleüldse kontot avada saaksin! Täna käisin 3. korda ühe konkreetse panga kontoris (lisaks veel kahele varasemale katsele kontot avada). Ja nagu selgus, ka ametlikud kirjad sellistelt asutustelt, nagu kohalik Töötukassa või isegi Eesti Suursaatkond, ei sobi. Peab olema täpselt see-ja-see dokument, muidu kontot avada ei saa. Tundub, et olen jälle "surnud ringi" jõudnud, kus pangakonto avamiseks peaksin töötama ja/või abiraha taotlema ja/või arveid maksma ... aga kuhu palk või töötuabiraha siis tuleks, kui mitte panka??? Ainuke lahendus on hetkel mõned pererahva arved minu nimele kirjutada, et siis pangas tõestada, et ma tõepoolest sellisel aadressil elan. Huvitav - kui ma sain sellesamale aadressile pangast kirja ja sellele reageerisin, kuidas nad ei saa aru, et ma seal elan?

Seniks, kuni asjad liikuma hakkavad, püüan elu nautida ja siinveedetud ajast ja kogemustest võtta, mis võtta annab ... eestlasele omaselt - rahulikult. :)

11. nädalat. II osa

Tänase päeva tulemusel panen kirja veel mõned toredad juhtumised ja tähelepanekud.
Hiljuti rääkisime pererahvaga eesti laste jõuluootusest ja päkapikkudest. Täna hommikul, enne õue minekut avastasin jalanõusid jalga pannes, et mul on päkapikud käinud. :)  Meenus see vana hea tuttav tunne, kui enne kooliminekut saapaninast kommi avastasin. Täna oli seal lausa Kalevi Karakumi šokolaadikomm!
Käisime pererahvaga jõlukuuske otsimas, looduses jalutamas ja pilte tegemas. Siin kõlbab jõulupuuks ka mõni männiliik - peaasi, et okkad ja ilus!
Üks naljakas tähelepanek, millest olen varasemalt kirjutada unustanud - asulate vahel ringi sõites võib siin-seal märgata silti "to let" (tõlk. üürile anda), mina loen sealt pidevalt aga välja "toilet" (WC). Vot, mida mõistus võib teha. :)

Õhtul andsin oma esimese eesti keele tunni tuttavatele kirikus. Minu 7 õpilast olid väga erinevas vanuses, kuid nendega koos töötada oli lust! Ootan põnevusega järgmist esmaspäeva.  

11 nädalat ...

... olen nüüdseks Inglismaal veetnud .
Hiljuti öeldi mulle, et on juba aru saada, et olen siin piirkonnas mõnda aega elanud. Nimelt ameerikalik hääldus on tublisti hääbunud, kasutasin jutu sees nii muuseas ameerikaliku "guy" asemel kohalikumat "lad" ja mõistan väljendit "ay(e) up me duck!" (East Midlands'i piirkonnale omane tervitus).
Lisaks on mul välja kujunenud lemmiksaated, rääkimine ei nõua üldjuhul pingutust, teen vähem vigu sõnade hääldamisel ning kirikus on suur hulk tuttavaid nägusid, kellede taustast või tegemistest juba üht-teist tean. Eile sain kirikus ka oma esimese jõulukaarti - armas väike meenutus ühelt perelt.

Sport
Kui aasta aega tagasi, enne maailmakarikavõistlusi, ei olnud ma isegi suur jalgpallifänn (rääkimata teistest spordialadest), siis nüüd ootan põnevusega kevadet, et näha uusi ragbi liiga (rugby league) mänge. NB! Siinkohal ei tohi liigamänge mitte segi ajada ragbi liiduga (rugby union) - mäng on üldjoontes sarnane, aga reeglid on erinevad. Lemmikmeeskonnaks on (paratamatult, siin majas elamise tulemusel) kujunenud Wigan Warriors, lisaks elan kaasa Uus-Meremaa rahvuskoondise mängudele.

Elu väikelinnas
Viimase kuu suuremateks või põnevamateks sündmused paikkonna elus on olnud näiteks Guy Fawkes'i päev 5. novembril (nn Püssirohuvandenõu läbikukkumise päev aastast 1605), mida tähistatakse üldjuhul tulevärgiga. Ilutulestik aga ei piirdu ainult eelnimetatud päevaga ning näiteks kohalikus metodisti kirikus, kus regulaarselt käin, on saanud traditsiooniks 5. novembrile järgneval laupäeval korraldada "Chilli cook-off and fireworks party" ehk isetehtud chilli con carne võistlus ainult meestele, mis lõppeb ilutulestikuga. Sel aastal sai valida parima võistleja 3 kategoorias: teravaim chilli, maitsvaim chilli ning nägusaim (šarmantseim) kokk.
Kohaliku linnakese aasta tähtsaimaks sündmuseks on detsembri algul toimuv jõuluparaad, mille käigus sõidab jõuluvana ("Father Christmas", nagu siinmail teda kutsutakse) läbi linna, keskväljakul on midagi mini-laada taolist, kohalikus anglikaani kirikus on jõulukuusenäitus ning siin-seal võib kohata jõululaule esitavaid ansambleid. Ürituse suurejoonelisus ei küündi kaugeltki eestlaste laulupeo-traditsiooni lähedale, kuid kohaliku rahva ajab sündmus tänavatele küll. Imestasin, et linnas üleüldse nii palju rahvast elab, nagu paraadi jooksul näha võis, sest tavaliselt on tänavad pooltühjad.  

Ilm
Aeg-ajalt igatsen lund. Eestis sadas esimene lumi maha juba 2 nädalat tagasi, siin on siiani olnud vaid paar üksikut hommikut, kus katused ja autoaknad härmas - enne seda, kui piisavalt soe päike need üles sulatas. Viimaste nädalate jooksul olen juba mitmel korral tundnud vajadust müts pähe ja kindad kätte ajada.
Aeg-ajalt tõotab säravsinine ja täiesti selge hommikutaevas ilusat päeva. Aga sellegipoolest võib taevas pärastlõunaks olla vesihall ja pisut vihma alla saata. Nagu näiteks täna.

Eesti keel
Kuigi pererahvaga õpime pea iga päev pisut eesti keelt - kas õhtusöögilauas või niisama möödaminnes - siis täna õhtul annan oma esimese eesti keele tunni tuttavatest koosnevale väikegrupile. Nagu siinmail kohane, on kaasatud ka tee ja küpsised. Ootan seda uut kogemust väikese kartuse ja suure põnevusega.  

2 kuud ja koduigatsus

Olen kogenud, et välismaale kolijal tuleb tihtipeale läbida 4 etappi:
1) imetlus kõige uue ja põneva suhtes;
2) reaalsuse kogemine (inimesed, suhted, kultuur jms toimib siin hoopis teistmoodi);
3) koduigatsus ("kodus oli parem!");
4) leppimine ("mis mul muud üle jääb?!").

2 kuud on möödunud sellest, kui end Inglismaale sisse seadma hakkasin. Ja peab tõdema, et tunnen mingil määral koduigatsust. See ei ole aga niivõrd "laske-mind-ometi-koju-tagasi" igatsus, vaid pigem tõdemus, et mõned asjad on kodusel Eestimaal ikka (tunduvalt) paremad. Seega usun, et olen jõudnud eelnevalt mainitud 3. etapini.
Mida olen hakanud viimasel ajal igatsema ning mida olen siin elades nii väga hindama õppinud:

• sõbrad ja võimalus nendega iganädalaselt kokku saada või spontaanselt kusagil suvalises kohvikus tunniks-paariks jutustama jääda; 
• meri (või ükskõik, missugune suurem veekogu, mis oleks jalutuskäigu kaugusel!); 
• trammid, need vanad ja kolisevad, mis mööda Tallinnat ringi liiguvad;
• väike kodupood CoMarket, kuhu jõuaks vaid paari minutiga;
• harjumuspärased kaubamärgid (ehk tooted, mille maitset ja mõju tean ja hindan);
• kaltsukad, mille abil vähese raha eest oma garderoobi uuendada saaks; 
• mugav asjaajamine, mis toimib kiirelt (tihtipeale vaid interneti vahendusel).

Lisaks tuleb aeg-ajalt isu praetud pelmeenide järele hapukoorega. :)
Siinkohal suured tänud Avele, kes hiljuti külas käis ja tatrahelbeid tõi! See isu on nüüd mõneks ajaks rahuldatud. ;)

Samas hindan äsjamainitud kogemust. Minu üks peamistest põhjustest mõneks ajaks Eestist ära minna oli soov õppida iseend (ja oma kultuuri) paremini tundma.
Ja mingil määral on see minu siinveedetud aja jooksul (ja siin kogetu põhjal) tõepoolest täide läinud:
- olen näinud, et inimene üldjuhul mujale kolides ei muutu. Seega olen õppinud eristama enda iseloomust ja olemusest tingitud käitumist keskkonnast tingitud käitumismustritest;
- olen hakanud selgemalt nägema, mis mulle tõepoolest meeldib, mida elust ootan jms ning vastavalt sellele tõdemusele prioriteete paika panema ning reaalsemalt plaane tegema;
- olen õppinud elu Eestis rohkem hindama;
- õpin jätkuvalt end ümbritsevat (ja ka iseend) teisest perspektiivist nägema.

Tõepoolest, mõnikord on tarvis kaugemale minna, et hinnata seda, mis sul on kodus käepärast. 

10. november 2014. Butterleys ronge kaemas

London, Midland and Scottish Railway. 

Tundub, et kunagi üsna populaarne, nüüd aga liigagi vaikne. 

 Fotograafid hoos

 Rohujuure tasandilt

 Vanad vagunid

 Piilusin sisse. Ka siin oli esmaspäeval vaikne.

Leidsime kiriku. Sisse loomulikult ei saanud.

  Not really open, though ...

 "Underground" rong oli ainuke, mida siinkandis pisutki liikumas nägime.

Muuseumis

Valgus tunneli lõpus või trepp taevasse?

 Kunagine rong

 Novembri rohelus

 Rada rongideni

Auruvedur Toomas?

Käisime metsas värve püüdmas. 3. november Nottinghamshires