Thursday, September 25, 2014
Põnevatest seiklustest pole veel märkigi.
Muidu on elu kena ja kõik OK, aga siin on liiga rahulik. Inimesed on isegi ärritavalt rahulikud ja üliviisakad. Minu varjatud ja alateadliku brasiillase-iseloomuga ei taha see kuidagi kokku sobituda. Tunnen end pisut vales elemendis.
Lisaks peaks kõigest ju aru saama - ikkagi inglise keel ju - ning kultuur pole tead-mis-erinev eestlaste omast. Aga siin saarel käib kõik ikka omamoodi: liiklus "valel" pool, kõnepruuk harjumatu jne. Pean endale meelde tuletama, et ma ei räägiks nagu ameeriklased. :)Tundub, et kultuurišokk hakkab minuni juba nüüd jõudma, kuigi eeldasin, et see võtab märksa kauem aega. Aga võib-olla on kõik see tingitud vaid harjumatu elutempo muutusega. Muud midagi. Elame-näeme!
Samas olen tänulik, et see armas pererahvas on mind üleüldse oma hõlma alla võtnud ja oma kindlusse lubanud, kus saan omaenda elu ära organiseerida ja loodetavasti ka seada kindlat alust oma tulevikule.
Täna sain näiteks hulganisti tööavaldusi ära saadetud. Loodame parimat!
Tuesday, September 23, 2014
May the Adventure begin!
September. Inglismaa
"Ready for the adventure!" ja "Bye-bye Estonia!" olid fraasid, mida mõlgutades lahkusin 22. septembri pärastlõunal Eestist, päris täpselt teadmata ajaks.
Minu armsad sõbrannad ja nende üllatused ning kirjad, mida võisin alles lennukis lugeda, tõid pisara silma. Minu seikluseks-valmis-enesekindlust püüdis veidi kõigutada ka asjaolu, et lennukis, personali juttu kuulates ja mitte kõigest päris täpselt aru saades kerkis minu seest küsimus "Do I really speak the same language?" Hoolimata ligi 20-aastasest keelekogemusest. Aga kokkuvõttes olen võtnud eesmärgiks kirjutada Petrone-kirjastuse Minu-sarjast inspireerituna omaenda "Minu Inglismaa" ning sellele järgnevalt ka teistest reisidest, maitsestatuna mõtetega elust enesest. Tulgu, mis tuleb, kõik on kogemus, millest õppida!
Welcome to the journey! :)
Praktilisest seisukohast ja maisematele teemadele üle minnes oli lend Tallinnast Manchesteri põhimõtteliselt sama mugav ja pikk kui bussisõit Tallinnast Tartusse. Lihtsalt kõrvad võttis aeg-ajalt (rohkem) lukku. Sellele järgnes paaritunnine autosõit Nottinghami külje alla. Esimesel õhtul sõime Inglismaa-perega kohalikku ja värsket praekala kartuliga (fish and chips), jõudsin asjad lahti pakkida ning end oma uude, kuid 2-aasta tagusest külastusest juba tuttavasse tuppa sisse seada ja emale helistada. Teine ehk teisipäev on peamiselt CV uuendamise tähe all möödunud. Esimene avaldus saadetud ning sellega suurenesid loodetavasti ka šansid peagi sobiv töökoht leida. Nüüd on lõpuks aega - kohalikud teleuudised taustaks - vaikselt kohalikku elu-olusse sisse sulanduda, erinevaid aktsente võrrelda ja selle kõigega kohanema hakata. Samuti on nüüd aega, et oma ülejäänud elu järgnevaid samme planeerida ja mõtteid organiseerida.
Nagu Inglismaale kohane, ka ilmanurk. Kui Tallinnas oli täna vaid 5 kraadi sooja, siis Hucknallis pole ilmal väga vigagi. Vahel näitab end pilve vahelt ka päike ning kõik on veel üsna roheline, kuid jahedas kivimajas tuli kohe kampsun ja villased sokid kohvrist välja otsida. Loodetavasti püsib täna alanud sügis siin veel pikalt ja sooja ilmaga ei koonerda.
"Ready for the adventure!" ja "Bye-bye Estonia!" olid fraasid, mida mõlgutades lahkusin 22. septembri pärastlõunal Eestist, päris täpselt teadmata ajaks.
Minu armsad sõbrannad ja nende üllatused ning kirjad, mida võisin alles lennukis lugeda, tõid pisara silma. Minu seikluseks-valmis-enesekindlust püüdis veidi kõigutada ka asjaolu, et lennukis, personali juttu kuulates ja mitte kõigest päris täpselt aru saades kerkis minu seest küsimus "Do I really speak the same language?" Hoolimata ligi 20-aastasest keelekogemusest. Aga kokkuvõttes olen võtnud eesmärgiks kirjutada Petrone-kirjastuse Minu-sarjast inspireerituna omaenda "Minu Inglismaa" ning sellele järgnevalt ka teistest reisidest, maitsestatuna mõtetega elust enesest. Tulgu, mis tuleb, kõik on kogemus, millest õppida!
Welcome to the journey! :)
Praktilisest seisukohast ja maisematele teemadele üle minnes oli lend Tallinnast Manchesteri põhimõtteliselt sama mugav ja pikk kui bussisõit Tallinnast Tartusse. Lihtsalt kõrvad võttis aeg-ajalt (rohkem) lukku. Sellele järgnes paaritunnine autosõit Nottinghami külje alla. Esimesel õhtul sõime Inglismaa-perega kohalikku ja värsket praekala kartuliga (fish and chips), jõudsin asjad lahti pakkida ning end oma uude, kuid 2-aasta tagusest külastusest juba tuttavasse tuppa sisse seada ja emale helistada. Teine ehk teisipäev on peamiselt CV uuendamise tähe all möödunud. Esimene avaldus saadetud ning sellega suurenesid loodetavasti ka šansid peagi sobiv töökoht leida. Nüüd on lõpuks aega - kohalikud teleuudised taustaks - vaikselt kohalikku elu-olusse sisse sulanduda, erinevaid aktsente võrrelda ja selle kõigega kohanema hakata. Samuti on nüüd aega, et oma ülejäänud elu järgnevaid samme planeerida ja mõtteid organiseerida.
Nagu Inglismaale kohane, ka ilmanurk. Kui Tallinnas oli täna vaid 5 kraadi sooja, siis Hucknallis pole ilmal väga vigagi. Vahel näitab end pilve vahelt ka päike ning kõik on veel üsna roheline, kuid jahedas kivimajas tuli kohe kampsun ja villased sokid kohvrist välja otsida. Loodetavasti püsib täna alanud sügis siin veel pikalt ja sooja ilmaga ei koonerda.
Subscribe to:
Comments (Atom)