Pildialbum. Zimbabwe ja killuke Etioopiast

Alustuseks mõned pildid augustikuisest Hararest, Zimbabwe pealinnast ehk mis mind 12. augustil 2015 ees ootas. Harare linn on rahvaarvult pisut suurem, kui kogu Eesti, koos eeslinnadega on see aga rohkem kui kahekordne meie elanikkond.

Üks esimesi avastusi - kuna Zimbabwe oli kunagi Briti koloonia, siis on seal liiklus vasakpoolne. Vabal ajal koolituskeskusest kesklinna või turule sõitmiseks kasutasime aga väga aafrikapäraselt kombisid - väikebusse, mille uksel kõlkuv noormees hõikab sõidu pealt, kuhukanti buss parasjagu teel. Bussi mahutatakse inimesi, muide, mitte istekohtade arvu, vaid ruumi järgi - nii palju, kui vähegi võimalik.

Turul käis kõigega hinna üle kauplemine - küll kleidiriide kui ka kõrvarõngastega. Müüjad ei karda kõva häälega oma toodet sulle pakkuma tulla, kui nende letist parasjagu möödumas oled. 

 

Mandeli koolituskeskuse õdusad nurgatagused - meie kodu 3 nädalaks. Toit oli maitsev ja teenindus suurepärane! Hommikusöögivalik oli väga põhjalik ja inglisepärane - peekonit, mune, röstsaia, tomatit, ube ... samas ka müslit ja jogurtit ning kohvipauside ajal pakuti teed ja küpsist - taas kord viide Briti-ajastule.  Muru oli siin nii roheline vaid pideva kastmise tõttu. Koolituskeskusest väljas said jalad väga kiiresti tolmuseks. Basseini jõudsin nende nädalate jooksul vaid paaril korral. Tavaliselt ei olnud tiheda graafiku tõttu lihtsalt aega. Õhtuti ja eriti hommikuti oli vesi aga üsna jahe. Mõnel hommikul hüppasin sisse vaid enese karastamiseks ja ärkamise hõlbustamiseks. 

Minu tuba koolituskeskuses ja igahommikune vaade toa aknast umbes kella 6 paiku. 

Peagi pärast päikesetõusu õuest kostuvad hääled on märgiks tööpäeva algusest. 

Ühel õhtul avastasin, et meile oli tuppa kolinud naaber - väike sisalikupoeg. Praeguseks on seda minuga juhtunud ka Brasiilias. 

Tüüpiline, kuid minu jaoks nauditav vaade. 

Tähelepanelik vaatleja näeb, et kuu käib sealmaal (nagu ka Brasiilias) tihtilugu mitte küljelt-küljele, vaid hoopis ülalt alla (ka diagonaalis) ja vastupidi. 

Nii me alustasime. Koolitusel/treeningul oli meid kokku 37 (neist 28 Aafrika mandrilt) ja esindatud oli 15 riiki. Lisaks koolitajad, kes olid samuti pärit eri maailmajagudest. Palju uusi nägusid, nimesid ja lugusid. 

Tööhoos. Päris mitmete ülesannete puhul saime vabalt oma loovust kasutada.

Mõne pausi ajal toimus vabaõhu-keeleõpe. Valmistan uut sõbrannat Mary't Eesti eluks ette. 

 

Kehalist tegevust ei tohtinud samuti unarusse jätta. Hommikuvõimlemine ja õhtune zumbatreening. 

Koolituse lõpuks oli terve ruum üsna "ära kaunistatud" kasuliku info, grupitöö tulemuste ja muu säärasega. Teemadeks muuhulgas Metodisti kirik, misjon, kultuurilised erinevused, kommunikatsioon, privilegeeritus, sotsiaalne ebavõrdsus jne. 

Kultuuride õhtu. Sõbranna demonstreerimas meid võõrustava Zimbabwe lippu ja nende rahva traditsioonilisemat riietust. 

Kaks suurimat treeningul esindatud rahvusgruppi - 

Kongo Demokraatlik Vabariik (vasakul) ja Zimbabwe (keskel)

Minu naaber Honduraselt kirjeldamas oma lipu tähendust. Minu lauapoolel asetsev Kalevi šokolaad oli vägagi minev kaup. Kamatahvlit tuli sel korral kirjeldada kui miskit, mida kusagil mujal maailmas ei ole. 

Pühapäeval käisime kirikus. Põhjust pidulikkuseks.

Paar üksikut valget luike esireas.

Aafriklased ja nende juuksed! Kirik oli rahvast täis ja seega sai hea ülevaate kohalikust soengu- ja riidemoest. 

Kogu jumalateenistus toimus minu arusaama kohaselt šona ja inglise segakeeles. Nendel piltidel pole õige laulmine ja tantsimine veel lahti läinud - siis ei saa enam keegi väga rahulikult ühe koha peale istuma jääda. 

Selles kirikus õnnistati meid 30. augustil ametlikult misjonärideks. 

Mõned sõbrapildid ... 

... ja meie tore meeskond. 

Sel korral jäid teepoti-kujulise Zimbabwe (vt maailmakaarti!) kaunid rahvuspargid külastamata, kuid nüüd on mul selles riigis päris mitu sõpra, mis teeb naasmise üsnagi võimalikuks. 

Koolitus läbi, võisin Brasiilia poole teele asuda. Suurem osa minu kaaslastest pidi aga alles viisasid ootama jääma.  

 

Minu hotellituba Addis Abebas, Etioopia pealinnas... 

... ja varahommikune vaade toa aknast. 

Paar muljet: 

Nüüdseks oskasin eristada etioopialast näiteks kongolasest ja zimbabwelasest. Esimesel on kitsas ja sirge nina ning naistel on tavaliselt päris juuksed. Kesk-Aafrika naiste puhul on aga tavaline kanda parukaid ning lühikestesse krussis pärisjuustesse kunstjuukseid põimida (vt ülal kirikupiltidel soengumoodi). 

Etioopialaste külalislahkus ajas mind pisut segadusse. Hotellis sain aru, et buss, mis lennujaama sõidutab, juba ootab mind, kuid samas saadeti mind varsti ikka söögisaali, et endale vähemalt hommikusöögi kaasa saaksin pakkida. Hiljem lennujaamas oodates oli kõht selle võimaluse eest väga tänulik.  

Õppisin veel, et Etioopias on kasutusel täiesti oma tähestik ning tänavapildis näeb tööloomana eeslit.

 

Viimased pildid enne õhkutõusmist. Järgmine peatus, Lõuna-Ameerika. 

 

Järgmise korrani, Aafrika! 

Teel tähtede poole

Järgmise korrani ehk näeme 2 aasta pärast, Eesti ja sõbrad! 

Kalli sõbrannaga Tallinna lennujaamas, 11. august 2015

Järgnevalt paar lühikest lõigukest esimestest reisimuljetest, mis kirja said. 

12.august 2015. Esimene päev Aafrikas

Addis Abeba, Etioopia

Raske uskuda, et siin olen. Hakkas kohale jõudma, kui teisipäeva õhtul asusin teele Frankfurdist Etioopia poole. Naljakas tunne on olla üks vähestest valgenahalistest lennujaamas. Nägin üht sääske, puhusin eemale. Meenus, et siin võivad need ju ohtlikud olla. Mugavustega lennujaamad on möödas. Kraanivett ei jooda.

Muljed lennukist: 

Raske oli uskuda infolehte, aga jalad läksidki lennureisi ajal paiste ja tenniseid oli hiljem raske jalga saada. Lendasin Mt. Kilimanjarost mööda, suur osa sellest oli pealpool pilvi ja tipud lumised. Ekvaatori ületasin ka enne lõunat. Naljakas, et minu lähedal istuvad vanemad räägivad omavahel kohalikku keelt, aga lastega vaid inglise keelt. 

Harare, Zimbabwe 

Internet kehv. Pea olematu. Tunnen neile kaasa. Hetkel tunnen endale kaasa. Palju uusi inimesi, palju uusi nimesid ja lugusid. Kohtasin neiut, kes läheb sama programmi raames kaheks aastaks Eestisse teenima! J 

Õpin natuke hispaania keelt, sest jagan tuba Lauraga Kolumbiast ja samas õpime kohalikke šonakeelseid väljendeid. Zimbabwe on ülikuiv. Pikka aega vist põud olnud. Päeval soe ja pilvitu (Eesti mõnus suveilm), aga erinevalt minu varasemast arusaamast, et igal pool Aafrikas on kogu aeg palav, peab pika pidžaamaga magama minema, sest öösiti on üsna jahe.  

Kõik on nii viisakalt riides ja sätitud. Mina jõudsin pikalt reisilt kohale pesemata, meigita, sassis juuste ja teksadega. Olen üliväsinud. 

13. august 

Palju uusi inimesi, umbes pooled nimed on vist nüüdseks peas. Samas ei uskunudki, et võin aafriklastel juba varsti nii lihtsalt vahet teha (riikide meeldejätmisega on veel raskusi). Palju aktsente ja tihti on raske aru saada. Paljud noormehed on viigipükste ja triiksärgiga, mõned isegi rahvariietes. Toit on hea! Tore avastus, et Zimbabwes toimib Metodisti kiriku all tegutsev Africa University ("Aafrika Ülikool"). 

14. august 

Oli pikk päev, mis läks tegelikult kiirelt ja põnevalt. Kes oleks arvanud, et isegi mul on hommikuti ja õhtuti seal T-särgiga jahe! Õhtul õpetasin rahvale seltskonnamänge. J 

15. august

Pikk päev ja palju infot, aga tore on järjest erinevate inimestega koos töötada. Jagasime väikegruppides oma elulugusid. Crazy zumba tantsuõhtu pani päevale hea punkti. Homme vara kirikusse ja hommikusöök on kl 6. 

...

Ja nii möödusid kolm treeningnädalat Zimbabwes nagu lennates, igapäevaselt uute inimeste ja kultuuridega tuttavamaks saades, koos õppides, arutades, naerdes, lauldes, tantsides, töötades ja meeldivat aega veetes. 

Kuidas edasi? Lend lõunasse!

Aeg on läinud, lausa lennates. Suvest sai sügis, siis talv, kevad ... Õigupoolest 2015. a sügis minuni ei jõudnudki, sest augustis pakkisin asjad ja lendasin lõunasse, nagu linnud külma ilma eest. Lõunapoolkeral tervitas mind hoopistükkis taas kord kevad! Mina aga niiväga külma ei kartnud, otsisin aga uut suunda oma elule.

Päris mitmed viimased aastad olen teinud endale eesmärgiks otsida üle kõige Jumala tahet oma elus, toetudes kirjakohale Matteuse 6:33 – õppides igal sammul Teda usaldama. See on mind aga juhtinud seni ettenägematuid radu pidi.

Kuidas edasi?

Kui 2014. aasta suvel, pärast teoloogiaõpingute lõppu otsustasin mõneks ajaks Inglismaale kolida, et nö aeg maha võtta ning lootuses kogeda selgemalt Jumala juhtimist, ei olnud mul aimugi, et juba aasta hiljem valmistan end ette misjonipõlluks Brasiilias. Pärast mitmeid kontakte selle riigi inimeste ja kultuuriga Brasiilia-Eesti Suvemisjoni raames ning ka pärast paarinädalast reisi Brasiiliasse 2012. aastal oli mul kindel soov sinna naaseda, teadmata millal ja kuidas see teoks võiks saada. Olen tänulik, et Jumala teed on kõrgemad ja Tema plaanid paremad kui minu omad – Tema korraldas kõik minu eest ja minul jäi üle vaid oma „jah“-sõna öelda.

Aasta tagasi jaanuaris kuulsin ülemaailmse Ühinenud Metodisti Kiriku allüksusena töötavast „Global Mission Fellow“ programmist noortele täiskasvanutele, kes tunnevad oma elus Jumala kutset misjonitööle. See näeb ette, et noor inimene vanuses 20-30 jätab kaheks aastaks oma kodu, pere ja muu harjumuspärase elu, et teenida Jumalat ja teisi inimesi nende andide ja oskustega, mis Jumal on andnud – vastavalt sellele, kuhu, millist abi ja inimest parasjagu appi oodatakse. Mina olin kutset misjonitööle tunnetanud juba mitmed aastad, aga ei teadnud täpsemalt, millal, kuidas ja kuhu minema peaksin. See võimalus tundus tulevat täiusliku Jumala ajastuse kohaselt – koolid lõpetatud, kuid oma perekonda ja kindlat töökohta mul veel ei olnud. Pärast lühikest mõtlemisaega sain aru, et kui nüüd seda võimalust ei kasuta, võib hiljem olla juba liiga hilja. Mõeldud-tehtud! Paar kuud hiljem sain teate, et olen esmase kandideerimisvooru läbinud, veel mõni kuu ning rääkisin interneti vahendusel oma praeguse koordinaatoriga Brasiilias. Huvitav oli kõige juures see, kuidas mulle anti võimalus kirjutada oma elust, kogemustest, oskustest ja nägemusest, teadmata oma lõplikust sihtkohast, mis selgub alati protsessi jooksul. Olin valmis reisima kaheks aastaks ükskõik, kuhu maailma otsa – kui Jumal kutsub, siis kes olen mina, et vastu vaielda?! Tema aga korraldas nii, et augustis läbisin 3-nädalase koolituse Zimbabwes, Aafrika mandril ning nüüdseks, artikli kirjutamise ajaks, olen veetnud juba pool aastat oma uues kodus Minas Geraisi osariigis.

Karm reaalsus

Elan osariigi pealinna Belo Horizonte külje all asuvas Ribeirao das Neves nimelises linnas ning töötan vaeses Liberdade linnaosas risikiperedest pärit laste ja teismelistega. Sotsiaalsest ebavõrdlusest tulenevalt on kohalikes üldhariduskoolides tase madal – koolipäevad kestavad vaid 4 tundi, õpetajad ei ole väikese palga tõttu motiveeritud ning vastav suhtumine on edasi kandunud ka lastele. Hiljuti lugesin artiklit, mille kohaselt Brasiilia kooliõpilased on distsipliiniprobleemidega maailmas juhtival kohal. Paljudel juhtudel veedavad vanemad suure osa oma päevast tööl, jättes koolivälisel ajal lapsed paratamatult omapead. Lisaks puuduvad minu linnaosas lastele ja nooretele mõeldud vaba aja veetmise võimalused, nagu näiteks spordiplatsid, mänguväljakud jms. Nii on neil aga oht sattuda narkokaubanduse, prostitutsiooni või muu kuritegevuse võrku. Kuna viimase poolesaja aasta jooksul on suur osa Brasiilia rahvastikust linnadesse kolinud ja infrastruktuuri areng ei ole rahvastiku vajadustele järele jõudnud, on taoline situatsioon minu piirkonnas vaid üks liigagi paljudest.

Brasiilia Metodisti Kirik on seadnud lapsed oma prioriteediks ning püüdnud leida nendega seotud probleemidele leevendust. Nii tekkis võrgustik „Projeto Sombra e Agua Fresca“ (tõlk. – projekt Vari ja värske vesi), mis – brasiilia populaarse väljendina – tähendab kaitset karmi elureaalsuse eest. Võrgustikku kuuluvate projektide/keskuste peamine eesmärk on pakkuda lastele ja teismelistele, vanuses 6-14, koolipäeviti turvalist paika, kus neil on võimalus oma vaba aega veeta ning osaleda erinevates õpitubades, arendamaks neist positiivse maailmavaatega ilmakodanikke. Üheks programmi põhiosaks on kristlike väärtuste kujundamine, kuid samuti nende hariduse rikastamine, mis toimub läbi spordi, muusika, tantsu, käsitöö jm sellise. Meie projektis on tänu välismaistele misjonäridele kord nädalas võimalus õppida ka inglise keelt. Siinoldud aja jooksul on olnud minu põhirõhk kohaliku keele ja kultuuri tundmaõppimisel, kuid samas olin aeg-ajalt abis ka inglise keele, kunsti- ja muusikatundides. Uuest õppeaastast, algusega veebruaris, jääb mulle suurem vastutus inglise keele õpetamisel ja tantsutundides, kuid samas alustame ka koorilauluga. Üldiselt käib kogu töö meeskonna ühise pingutuse toel ja nii olen mitmel vabal hetkel olnud abis näiteks köögis või kontoris. Mitmed projekti töötajad ja vabatahtlikud on ise projektis üles kasvanud ning nüüd jätkavad järjepidevalt seda head tööd, tihti väga piiratud ressurssidega, kuid innukalt uude põlvkonda investeerides. Nagu näha, on ettevõtmine vilja kandnud.  

Esimene šokk

Mõeldes tagasi sellele elevusele, millega lugesin oma potentsiaalsest tulevasest elupaigast, ei kujutanud ma ettegi, et juba paar kuud hiljem selles oma uues kodus esimest korda ärgates võiksin tabada end mõttelt „ja siis sellise elu ma endale valisingi?!“  2. septembril ärkasin pisikeses mugavusteta toas, ainukesteks mööbliesemeteks laud, tool, päevinäinud madratsiga voodi ning vana televiisor. Seinal oli näha niiskuse jälgi, lahke brasiillannast majanaaber laenas kunstipäraselt trellitud aknale kardinaks värvikireva rannalina ning mulle öeldi, et turvalisuse huvides on isegi kodus olles hea välisuks lukus hoida. Suurem osa pagasist oli minu viimasest lennukist maha jäänud ning saabus alles päev hiljem, seega tuli ka puhtaid riideid majanaabrilt laenata. Minu algne portugali keele tase tundus mind igal sammul hätta jätvat ning seetõttu tuli uus kongolannast sõbranna Pauline, kellega samuti maja jagama hakkasin, minu jaoks suure õnnistusena. Sama programmi raames juba aastajagu Brasiiliaga kohaneda jõudnud, aitas ta teha esimesed sisseostud, tutvustas ja tihti tõlkis mind uutele töökaaslastele, rääkis muud vajalikku välismaalase perspektiivist ning tegi kõik, et ma end hästi tunneks. „Kids will like you!“ (tõlk. – Sa hakkad lastele kindlasti meeldima!) sisendas ta minusse usku ja lootust, et peagi olen oma uue elurutiiniga kohanenud. Ühel õhtul hoiatas brasiillannast majanaaber aga meid, et tänaval ega ühistranspordis ei tasu väga kõva häälega inglise keelt pruukida – võib liigset tähelepanu äratada. Oli just kuulnud, et õhtuses bussis olevat toimunud röövimine. Juba esimeste päevade jooksul õppisin palju: aeg-ajalt õhtuti ja öösiti väljas kostuvad paugud võivad olla ilutulestik (näiteks kohalike jalgpallimeeskondade auks), aga samas ka püssilasud; pimedas väljas jalutamine ei ole mõttekas, eriti üksinda; see politseisalk, kes päeval üht kõrvaltänava maja kontrollis, otsis tõenäoliselt keelatud aineid või narkodiilereid; pesumasin ei tööta, kuid õues on kaks kraanikaussi, mis seda asendavad; õhtuti ei pruugi köögikraanist vett tulla; internetiühendus on üldiselt hea, kuid katkeb tihti teadmata põhjustel; aknad tasub enne pimeda saabumist sulgeda, sest muidu ei lase sääsed mul öösel magada ja hammustused võivad sügeleda veel hea mitu päeva. Samuti sain teada, et Metodisti kirikusse minekuks on parim variant pühapäeva hommikuti võtta ette pooleteise-tunnine reis suurlinna keskusesse. Teine variant on lähem, kuid õhtuselt jumalateenistuselt pimedas tagasi koju tulemine ei ole jällegi ohutu. Lihtsam on leppida kodust 5 minuti jalutuskäigu kaugusel asuva Baptistikirikuga. Pea sealsamas asuvad ka Katoliku kirik ning Jumala Assamblee.

Kohanemine

Aja jooksul hakkas aga uus ja hirmutav/põnev/kummaline muutuma harjumuspäraseks. Teisel nädalal alustasin kauaoodatud(!) keeletundidega, mis lisas enesekindlust ja väljendusjulgust. Julgemad lapsed tulid juba kallistama, küsisid isiklikke küsimusi (näiteks suhtestaatust) ja tegid komplimente minu (nende jaoks) pisut eksootilise välimuse tõttu. Kui algul tundusid nad õpitubades väga lärmakad, siis jõuluürituste tähistamise ajaks rääkisin juba uhkusega kui hästi „meie lapsed“ käitusid ning poetasin pisara, kui hooaja lõpus mõned juba armsaks saanud noored oma vanuse tõttu projektist lahkuma pidid. Ülisõbralikku kohalikku juur- ja puuviljapoodnikku tean juba ammu eesnime pidi, meenutan talle mõnikord, kuidas eesti keeles „tere päevast!“ soovida ning aeg-ajalt teeb ta meile allahindlusi – lihtsalt suurest lahkusest. Novembri algusest tasub ära märkida aga kaks suuremat sündmust. Esiteks pakuti mulle võimalus osaleda ning misjonist kõneleda piirkondlikul noortekongressil, kuhu olid kokku tulnud kahe osariigi Metodisti kiriku noored. Teiseks kolisime välja oma vanast kodust, mis kahe kuu möödudes ei olnudki nii kõle, kui esimestel päevadel oli tundunud. Põhjuseks see, et valmis oli saanud meie uus ja ilus misjonäride korter, mis tegelikkuses kujutab endast projekti (ehk minu töökoha) renoveeritud tagaruume. Detsembris lisandusid minu tuppa uus voodi ja riidekapp – lõpuks võisin oma asjad rahulikult lahti pakkida ning end koduselt sisse seada. Jõulud, uusaasta ning pool jaanuarist veetsime sõbrannaga kõrvalosariikides reisides ning sõpru külastades. Pisut kummaline oli advenditervitusi saata lokkavast rohelusest, magada ventilaatori töötades ning päikesepõletusi tohterdada samal ajal kui Eestis oli mõnes kandis lausa -30 kraadi, kuid eks kõigega harjub. Veebruari lõpp tõi kaasa uue kooliaasta ning uuest hooajast projekti saabunud lastele jagan tunnis instruktsioone ning selgitan meil kehtivaid reegleid juba nende endi emakeeles.

Lõpetuseks

On veel vara teha põhjalikke kokkuvõtteid sellest, kui palju ma olen juba õppinud selle Eestist eemal oldud aja jooksul – nii teiste inimeste, kultuuride, maailmas valitseva ebavõrduse ja -õigluse, elu, Jumala kui ka iseenda kohta – sest tunnen, et olen alles üsna oma teekonna alguses.  Kõigele sellele tagasi mõeldes olen võinud aga näha, kuidas Jumal tegutseb oma täiusliku ajastuse kohaselt. Ta ei jää kunagi hiljaks ega juhi meid mõnele teele liiga vara. Tihti oleme meie need, kes muutume kannatamatuks või araks ja usaldamatuks ning tahame ise oma elu kontrollida ja juhtida. Kui me aga Jumala käest juhtnööre ei oota, võime jääda ilma paljudest õppetundidest ning seega ka arenguvõimalustest ja õnnistustest. Olen ülimalt tänulik Talle selle suure õnnistuse eest – saada osa Tema suurest misjonitööst küll kaugel kodust, kuid teades, et Tema juhib mind jätkuvalt oma kindla ja armastava käega, kui vaid suudan usaldada. 

Aga minu mõtted ei ole teie mõtted, ja teie teed ei ole minu teed, ütleb Issand. Sest otsekui taevad on maast kõrgemal, nõnda on minu teed kõrgemad kui teie teed, ja minu mõtted kõrgemad kui teie mõtted. – Jesaja 55:8-9 

Pildike minu esimeselt kodutänavalt Brasiilias, 1. oktoober 2015

Päevakruiis Helsingisse. 29. juuli 2015

Soomes Jane vahvat sünnipäeva tähistamas.
Kinnitus sellest, et hea planeerimisega jõuab ka ühe päeva jooksul tohutult palju teha ja näha.
Aitäh, armas Jane, et minuga seda päeva jagasid!

Tere hommikust, Helsingi! 

See pall oli meie väsimatu kaaslane! :)

Lihtsalt perspektiiv

Kajakas kajaka kukil

Mingid tegelased

Fotograafi mitte segada! 

Sellise varustusega (ja mitte ainult) käisime terve päev ringi. 

Aupaistes

Sibeliusel külas

Vahvat lambid. Vaata lähemalt! 

Vaatamisväärsusi jätkus

Tagasi koju!