Aeg on läinud, lausa lennates. Suvest sai sügis, siis talv, kevad ... Õigupoolest 2015. a sügis minuni ei jõudnudki, sest augustis pakkisin asjad ja lendasin lõunasse, nagu linnud külma ilma eest. Lõunapoolkeral tervitas mind hoopistükkis taas kord kevad! Mina aga niiväga külma ei kartnud, otsisin aga uut suunda oma elule.
Päris mitmed viimased aastad
olen teinud endale eesmärgiks otsida üle kõige Jumala tahet oma elus, toetudes
kirjakohale Matteuse 6:33 – õppides igal sammul Teda usaldama. See on mind aga
juhtinud seni ettenägematuid radu pidi.
Kuidas edasi?
Kui 2014. aasta suvel, pärast
teoloogiaõpingute lõppu otsustasin mõneks ajaks Inglismaale kolida, et nö aeg
maha võtta ning lootuses kogeda selgemalt Jumala juhtimist, ei olnud mul
aimugi, et juba aasta hiljem valmistan end ette misjonipõlluks Brasiilias. Pärast
mitmeid kontakte selle riigi inimeste ja kultuuriga Brasiilia-Eesti Suvemisjoni
raames ning ka pärast paarinädalast reisi Brasiiliasse 2012. aastal oli mul kindel
soov sinna naaseda, teadmata millal ja kuidas see teoks võiks saada. Olen
tänulik, et Jumala teed on kõrgemad ja Tema plaanid paremad kui minu omad – Tema
korraldas kõik minu eest ja minul jäi üle vaid oma „jah“-sõna öelda.
Aasta tagasi jaanuaris
kuulsin ülemaailmse Ühinenud Metodisti Kiriku allüksusena töötavast „Global
Mission Fellow“ programmist noortele täiskasvanutele, kes tunnevad oma elus
Jumala kutset misjonitööle. See näeb ette, et noor inimene vanuses 20-30 jätab
kaheks aastaks oma kodu, pere ja muu harjumuspärase elu, et teenida Jumalat ja
teisi inimesi nende andide ja oskustega, mis Jumal on andnud – vastavalt
sellele, kuhu, millist abi ja inimest parasjagu appi oodatakse. Mina olin
kutset misjonitööle tunnetanud juba mitmed aastad, aga ei teadnud täpsemalt,
millal, kuidas ja kuhu minema peaksin. See võimalus tundus tulevat täiusliku
Jumala ajastuse kohaselt – koolid lõpetatud, kuid oma perekonda ja kindlat
töökohta mul veel ei olnud. Pärast lühikest mõtlemisaega sain aru, et kui nüüd
seda võimalust ei kasuta, võib hiljem olla juba liiga hilja. Mõeldud-tehtud!
Paar kuud hiljem sain teate, et olen esmase kandideerimisvooru läbinud, veel
mõni kuu ning rääkisin interneti vahendusel oma praeguse koordinaatoriga
Brasiilias. Huvitav oli kõige juures see, kuidas mulle anti võimalus kirjutada
oma elust, kogemustest, oskustest ja nägemusest, teadmata oma lõplikust
sihtkohast, mis selgub alati protsessi jooksul. Olin valmis reisima kaheks
aastaks ükskõik, kuhu maailma otsa – kui Jumal kutsub, siis kes olen mina, et
vastu vaielda?! Tema aga korraldas nii, et augustis läbisin 3-nädalase
koolituse Zimbabwes, Aafrika mandril ning nüüdseks, artikli kirjutamise ajaks, olen
veetnud juba pool aastat oma uues kodus Minas Geraisi osariigis.
Karm reaalsus
Elan osariigi pealinna Belo
Horizonte külje all asuvas Ribeirao das Neves nimelises linnas ning töötan vaeses
Liberdade linnaosas risikiperedest pärit laste ja teismelistega. Sotsiaalsest
ebavõrdlusest tulenevalt on kohalikes üldhariduskoolides tase madal –
koolipäevad kestavad vaid 4 tundi, õpetajad ei ole väikese palga tõttu
motiveeritud ning vastav suhtumine on edasi kandunud ka lastele. Hiljuti
lugesin artiklit, mille kohaselt Brasiilia kooliõpilased on distsipliiniprobleemidega
maailmas juhtival kohal. Paljudel juhtudel veedavad vanemad suure osa oma
päevast tööl, jättes koolivälisel ajal lapsed paratamatult omapead. Lisaks
puuduvad minu linnaosas lastele ja nooretele mõeldud vaba aja veetmise
võimalused, nagu näiteks spordiplatsid, mänguväljakud jms. Nii on neil aga oht
sattuda narkokaubanduse, prostitutsiooni või muu kuritegevuse võrku. Kuna
viimase poolesaja aasta jooksul on suur osa Brasiilia rahvastikust linnadesse
kolinud ja infrastruktuuri areng ei ole rahvastiku vajadustele järele jõudnud,
on taoline situatsioon minu piirkonnas vaid üks liigagi paljudest.
Brasiilia Metodisti Kirik on
seadnud lapsed oma prioriteediks ning püüdnud leida nendega seotud
probleemidele leevendust. Nii tekkis võrgustik „Projeto Sombra e Agua Fresca“
(tõlk. – projekt Vari ja värske vesi), mis – brasiilia populaarse väljendina –
tähendab kaitset karmi elureaalsuse eest. Võrgustikku kuuluvate
projektide/keskuste peamine eesmärk on pakkuda lastele ja teismelistele,
vanuses 6-14, koolipäeviti turvalist paika, kus neil on võimalus oma vaba aega
veeta ning osaleda erinevates õpitubades, arendamaks neist positiivse
maailmavaatega ilmakodanikke. Üheks programmi põhiosaks on kristlike väärtuste
kujundamine, kuid samuti nende hariduse rikastamine, mis toimub läbi spordi,
muusika, tantsu, käsitöö jm sellise. Meie projektis on tänu välismaistele
misjonäridele kord nädalas võimalus õppida ka inglise keelt. Siinoldud aja
jooksul on olnud minu põhirõhk kohaliku keele ja kultuuri tundmaõppimisel, kuid
samas olin aeg-ajalt abis ka inglise keele, kunsti- ja muusikatundides. Uuest õppeaastast,
algusega veebruaris, jääb mulle suurem vastutus inglise keele õpetamisel ja
tantsutundides, kuid samas alustame ka koorilauluga. Üldiselt käib kogu töö meeskonna
ühise pingutuse toel ja nii olen mitmel vabal hetkel olnud abis näiteks köögis
või kontoris. Mitmed projekti töötajad ja vabatahtlikud on ise projektis üles
kasvanud ning nüüd jätkavad järjepidevalt seda head tööd, tihti väga piiratud
ressurssidega, kuid innukalt uude põlvkonda investeerides. Nagu näha, on
ettevõtmine vilja kandnud.
Esimene šokk
Mõeldes tagasi sellele
elevusele, millega lugesin oma potentsiaalsest tulevasest elupaigast, ei
kujutanud ma ettegi, et juba paar kuud hiljem selles oma uues kodus esimest
korda ärgates võiksin tabada end mõttelt „ja siis sellise elu ma endale
valisingi?!“ 2. septembril ärkasin
pisikeses mugavusteta toas, ainukesteks mööbliesemeteks laud, tool, päevinäinud
madratsiga voodi ning vana televiisor. Seinal oli näha niiskuse jälgi, lahke brasiillannast
majanaaber laenas kunstipäraselt trellitud aknale kardinaks värvikireva rannalina
ning mulle öeldi, et turvalisuse huvides on isegi kodus olles hea välisuks
lukus hoida. Suurem osa pagasist oli minu viimasest lennukist maha jäänud ning
saabus alles päev hiljem, seega tuli ka puhtaid riideid majanaabrilt laenata.
Minu algne portugali keele tase tundus mind igal sammul hätta jätvat ning
seetõttu tuli uus kongolannast sõbranna Pauline, kellega samuti maja jagama
hakkasin, minu jaoks suure õnnistusena. Sama programmi raames juba aastajagu
Brasiiliaga kohaneda jõudnud, aitas ta teha esimesed sisseostud, tutvustas ja
tihti tõlkis mind uutele töökaaslastele, rääkis muud vajalikku välismaalase
perspektiivist ning tegi kõik, et ma end hästi tunneks. „Kids will like you!“
(tõlk. – Sa hakkad lastele kindlasti meeldima!) sisendas ta minusse usku ja
lootust, et peagi olen oma uue elurutiiniga kohanenud. Ühel õhtul hoiatas brasiillannast
majanaaber aga meid, et tänaval ega ühistranspordis ei tasu väga kõva häälega
inglise keelt pruukida – võib liigset tähelepanu äratada. Oli just kuulnud, et
õhtuses bussis olevat toimunud röövimine. Juba esimeste päevade jooksul õppisin
palju: aeg-ajalt õhtuti ja öösiti väljas kostuvad paugud võivad olla
ilutulestik (näiteks kohalike jalgpallimeeskondade auks), aga samas ka
püssilasud; pimedas väljas jalutamine ei ole mõttekas, eriti üksinda; see
politseisalk, kes päeval üht kõrvaltänava maja kontrollis, otsis tõenäoliselt
keelatud aineid või narkodiilereid; pesumasin ei tööta, kuid õues on kaks
kraanikaussi, mis seda asendavad; õhtuti ei pruugi köögikraanist vett tulla;
internetiühendus on üldiselt hea, kuid katkeb tihti teadmata põhjustel; aknad
tasub enne pimeda saabumist sulgeda, sest muidu ei lase sääsed mul öösel magada
ja hammustused võivad sügeleda veel hea mitu päeva. Samuti sain teada, et
Metodisti kirikusse minekuks on parim variant pühapäeva hommikuti võtta ette
pooleteise-tunnine reis suurlinna keskusesse. Teine variant on lähem, kuid
õhtuselt jumalateenistuselt pimedas tagasi koju tulemine ei ole jällegi ohutu.
Lihtsam on leppida kodust 5 minuti jalutuskäigu kaugusel asuva
Baptistikirikuga. Pea sealsamas asuvad ka Katoliku kirik ning Jumala Assamblee.
Kohanemine
Aja jooksul hakkas aga uus ja
hirmutav/põnev/kummaline muutuma harjumuspäraseks. Teisel nädalal alustasin
kauaoodatud(!) keeletundidega, mis lisas enesekindlust ja väljendusjulgust.
Julgemad lapsed tulid juba kallistama, küsisid isiklikke küsimusi (näiteks
suhtestaatust) ja tegid komplimente minu (nende jaoks) pisut eksootilise
välimuse tõttu. Kui algul tundusid nad õpitubades väga lärmakad, siis
jõuluürituste tähistamise ajaks rääkisin juba uhkusega kui hästi „meie lapsed“
käitusid ning poetasin pisara, kui hooaja lõpus mõned juba armsaks saanud
noored oma vanuse tõttu projektist lahkuma pidid. Ülisõbralikku kohalikku juur-
ja puuviljapoodnikku tean juba ammu eesnime pidi, meenutan talle mõnikord,
kuidas eesti keeles „tere päevast!“ soovida ning aeg-ajalt teeb ta meile allahindlusi
– lihtsalt suurest lahkusest. Novembri algusest tasub ära märkida aga kaks
suuremat sündmust. Esiteks pakuti mulle võimalus osaleda ning misjonist kõneleda
piirkondlikul noortekongressil, kuhu olid kokku tulnud kahe osariigi Metodisti
kiriku noored. Teiseks kolisime välja oma vanast kodust, mis kahe kuu möödudes
ei olnudki nii kõle, kui esimestel päevadel oli tundunud. Põhjuseks see, et
valmis oli saanud meie uus ja ilus misjonäride korter, mis tegelikkuses kujutab
endast projekti (ehk minu töökoha) renoveeritud tagaruume. Detsembris lisandusid
minu tuppa uus voodi ja riidekapp – lõpuks võisin oma asjad rahulikult lahti
pakkida ning end koduselt sisse seada. Jõulud, uusaasta ning pool jaanuarist
veetsime sõbrannaga kõrvalosariikides reisides ning sõpru külastades. Pisut
kummaline oli advenditervitusi saata lokkavast rohelusest, magada ventilaatori töötades
ning päikesepõletusi tohterdada samal ajal kui Eestis oli mõnes kandis lausa
-30 kraadi, kuid eks kõigega harjub. Veebruari lõpp tõi kaasa uue kooliaasta
ning uuest hooajast projekti saabunud lastele jagan tunnis instruktsioone ning
selgitan meil kehtivaid reegleid juba nende endi emakeeles.
Lõpetuseks
On veel vara teha põhjalikke
kokkuvõtteid sellest, kui palju ma olen juba õppinud selle Eestist eemal oldud
aja jooksul – nii teiste inimeste, kultuuride, maailmas valitseva ebavõrduse ja
-õigluse, elu, Jumala kui ka iseenda kohta – sest tunnen, et olen alles üsna
oma teekonna alguses. Kõigele sellele
tagasi mõeldes olen võinud aga näha, kuidas Jumal tegutseb oma täiusliku
ajastuse kohaselt. Ta ei jää kunagi hiljaks ega juhi meid mõnele teele liiga
vara. Tihti oleme meie need, kes muutume kannatamatuks või araks ja
usaldamatuks ning tahame ise oma elu kontrollida ja juhtida. Kui me aga Jumala
käest juhtnööre ei oota, võime jääda ilma paljudest õppetundidest ning seega ka
arenguvõimalustest ja õnnistustest. Olen ülimalt tänulik Talle selle suure
õnnistuse eest – saada osa Tema suurest misjonitööst küll kaugel kodust, kuid
teades, et Tema juhib mind jätkuvalt oma kindla ja armastava käega, kui vaid
suudan usaldada.
Aga minu mõtted ei ole teie mõtted, ja teie teed ei
ole minu teed, ütleb Issand. Sest otsekui taevad on maast kõrgemal, nõnda on
minu teed kõrgemad kui teie teed, ja minu mõtted kõrgemad kui teie mõtted. – Jesaja 55:8-9
Pildike minu esimeselt kodutänavalt Brasiilias, 1. oktoober 2015