6 nädalat on jäänud. Siis pakin oma kohvrid ja lendan tagasi.
Naljakas mõelda, et see aeg on nii kiiresti läinud. Esimesed 3 kuud läks aega, et kohaneda. Nüüd, nagu olen eelnevates postitustes juba maininud, on kahju lahkuda. Imelik ja ootamatu. Mõeldes tagasi sellele ajale, kui jaanuari keskel Eestist tagasi tulin, siis mäletan seda tunnet - tulin ühest kodust teise.
Sellega seoses arvan, et on tagumine aeg pisut ka sellest rääkida, kuidas aastavahetusel Eestis käisin - nii palju, kui veel mäletan.
Jõulud läbi, pakkisin seljakoti nii täis, kui Ryanairi piirangud vähegi lubasid ja esmaspäeva, 29. detsembri varahommikul asusin teele. Lennukiaknast nägin päiksetõusu. Kuna jõuluajal oli mind tabanud mingi külmetusviirus ja võitlesin veel nohuga, tekitas lennuki õhkutõus ja maandumine vist kõige hullema kõrvavalu, mida olin varemalt lennureisi ajal kogenud. See tunne meenutas pisut hambaravitoolis istumist, kui arst augu avastab - kuhugi minna ei saa, tuleb lihtsalt ära kannatada lootuses, et peagi on kõik läbi.
Pisut hiljem Riia lennujaamas maandudes jäi mulje, et inimesed olid järsku palju ebaviisakamad. Meenus, et algul pidasin inglasi jällegi liigselt (lausa tüütult) viisakateks. Ju siis olin ära harjunud.
Pärast mõningast ootamist lennujaamas istusin Pärnu bussile. Sattusin grupi kärarikaste neiude lähedale, kes suutsid oma olekuga mind - reisist ja haigusest väsinut - pisut ärritada, kuid teadmine, et õhtuks olen kodus, rahustas mind. Kui Inglismaal olin lund pikalt oodanud, siis lumine Läti (vähemalt Riia ja selle ümbrus) ei olnud midagi märkimisväärset. Selle alt paistsid mustad raagus puud ja näotud hooned. Kogu loodus magas. Väikse hilinemisega (passikontroll pärast piiriületust!) Pärnusse jõudnud, ootas mind ees aga talve võlumaa. Kõik oli härmas ja kaunis. Ja külm.
Enamus minu lähedastest ja sõpradest ei teadnud täpset aega ega kuupäeva, mil pidin Eestisse saabuma, sealhulgas ka minu ema. Otsustasime õega teda üllatada ning organiseerisime kohtumise raamatupoes, et pärast seda veeparki mõnulema minna. Nii ka õnnestus - ema oli küll pisut kahelnud, et miks minna Pärnusse, kui ka kodule lähemal on kohti, kus puhata, kuid sellistel hetkedel olen tänulik oma õe veenmisoskuse üle. Enne Võrru sõitmist käisime Steffani pitsarestost läbi ja mida mina joogiks tellisin? Loomulikult musta teed! Siis meenus, et Eestis ei juua seda ju piimaga. :) Järjekordne asi, mille olin Inglismaal elades vägagi omaks võtnud.
Järgmine päev möödus Võrus puhates, sh tuli kasutada võimalust, et õega mõlemad kodus olime ja kõik Võru linna paremad kaltsukad läbi käia. Igati väärt ettevõtmine garderoobi uuendamiseks üliväikse summa eest! 8 riideeset = ainult 5€!
Miski, mida ma Inglismaal aeg-ajalt igatsesin, olid ema tehtud kotletid. Seega ei saanud ka seda võimalust kodus olles kasutamata jätta. Järgmisel hommikul asusingi suure kotitäie kotlettide ja samuti kodus küpsetatud saiakestega Tallinna poole teele, lootes pöidlaküüdi pakkujatele. Nii olin pärastlõunaks tasuta pealinnas, et sealt edasi bussiga Käsmu sõita. Bussis valmistasin oma kohalolekuga nii mõnelegi sõbrale üllatuse ning see jätkus, kui Käsmu sõpradele külla jõudsin, et seal uus aasta vastu võtta. Lume asemel oli maad katmas liuväli, aga see meid väga ei morgendanud, sest tuulevaiksel rannal oli mõnus ilutulestikku jälgida. Uue aasta pidustused jätkusid järgmisel päeval Tallinnas minu vanas korteris, kus minu endised korterinaabrid mind nii lahkelt külla lubasid. 2. jaanuaril jõudsin veel pisut sõprade jaoks aega võtta ning õhtuks sõitsin bussiga tagasi Võrru, et seal oma kodukoguduses palveõhtul osaleda. Nädalavahetus möödus sõpradega ning kirikus nii Võrus kui Viitkal.
Esmaspäeva, 5. jaanuari hommikul asusime õega taas pealinna poole teele, et enne tema Belgiasse naasmist vendadega pisut aega veeta. Sarnaselt 22. septembrile, kui me mõlemad teadmata ajaks Eestist ära lendasime, kasutasime nüüdki võimalust Tallinnas neljakesi kokku saada, söömas käia ja jutustada.
Ka ülejäänud nädal möödus tegusalt - päeval tegin vanas töökohas tõlketööd ning õhtud (ja üldse nii palju aega, kui võimalik) veetsin sõpradega. Laupäeva hommikul sõitsin taas bussiga Tallinnast Võrru, et veel erinevate inimestega kokku saada ja asjad enne tagasilendu ümber pakkida. Sel korral sai seljakott veel paremini pakitud - nii palju, kui vähegi mahtus ning üleliigsed riided panin selga või võtsin käevangu. Nägin vist välja, nagu kubujuss. :)
Olen südamest tänulik armsale Carmenile, kes võttis vaevaks mind pühapäeval enne öist Riia-reisi hea-paremaga kostitada ja aega sisustada! Tema tehtud ülihead pasteedileivad olid suureks kosutuseks nii bussis kui ka hommikul lennujaamas. Kui kella 2 paiku öösel bussiga lumisest ja tuisusest Tartust taas Läti poole teele asusin, lootsin, et saan vähemalt paar tundi rahulikult magada. Aga ei! Tee Riiga oli libe, külgtuul oli valdav ning mulle jäi mulje, et bussijuht ületas ka pisut kiirust. Nii möödus üsna suur osa 4-tunnisest reisist palvetades, et turvaliselt kohale jõuaksime. Tänu Jumalale - nii ka läks!
Pärast mõningast uimaselt edasi-tagasi sagimist Riia lennujaamas (et leida võimalus Ryanairi turvamaksu tasumiseks varastel hommikutundidel, et läbida turvakontroll jms) leidsin koha, kus sain vähemalt pisutki sõba silmale. Lennuki väljumiseni oli 5,5 tundi. Tagasilennust ma palju ei mäleta. Vist magasin. :) Imestan üldse, kuidas suutsin õhtul veel eesti keele tundi läbi viia.
Kokkuvõttes ja tagasi vaadates mõned muljed ja mõtted Eesti-reisist:
- Kummalt poolt see buss pidigi tulema?
- Kõik lähestikku asuvad majad ei olegi identsed!
- Suhtlus saab toimuda ka väheste sõnadega ning ilma viisakusavaldusteta.
- Külm on! Jah, ka -7 kraadiga.
- Iga nurga peal ei näegi enam mingit varianti Mini Cooper autost. :)
- Hea on, et Eestis nõud korralikult ära loputatakse! (Inglismaal seda ei näe - seebiveest tõstetakse nõud lihtsalt restile kuivama, heal juhul kuivatatakse kohe rätikuga.)
- Alguses oli imelik tagasi Eestis ja "oma seltskonnas" olla ... aga lõppude lõpuks miski väga muutunud ei olnudki selle 3 kuu jooksul. Lihtsalt mina ise nägin asju pisut teise nurga alt.
Inglismaale jõudnud, oli tunne üllatavalt kodune. Samuti oli tunne, et kevad on saabunud - ilm oli vihmane ... nagu ka selle teksti kirjutamise ajal. Ega praegune ilm ei erinegi väga sellest, mis mind 12. jaanuaril siin ees ootas. Erinevus on selles, et temperatuur on pisut kõrgem ja raagus puudel-põõsastel on juba väiksed lehevõrsed küljes, siin-seal on näha roosades õites puid ja rohekas toon hakkab looduses järk-järgult enam võimust võtma. Eestis toimuvad need muutused kiiremini. Siin on ilm aga muutlik ning kevad tuleb tasa ja targu. Liigagi aeglaselt! Ühel päeval käisin dressipluusi väel väljas jalutamas ja päikse käes oli ülimalt mõnus. Aga peagi saabus vihma-rahe-lumesegu ja tuuline ilm. Inimeste riietust jälgides aga ei oskagi üldiselt öelda, kas on sügis, talv või kevad. Või suvi? Mõned käivad ringi kevad-sügisjakiga, jalas õhukesed tennised ning nii madala säärega sokid, et näha ei ole, või üldse ilma sokkideta, paljas pahkluu välkumas. Teised käivad aga talvesaabastes ja -jopedes. Siin-seal on paar kraadi soojema ilmaga näha ka T-särgis jooksjaid. Loodan väga, et varsti tuleb ka minu jaoks T-särgi ilm, aga siinmaal ei saa selles nii kindel olla.
Lõpetuseks üks huvitav seik sellest nädalast. Nimelt vaatasime perega saadet, kus tutvustatakse söömisharjumusi ja muud elu Inglismaal alates 1950ndatest tänapäevani. Sel korral räägiti 70ndatest ning sellest, kuidas kaevurite streigi tõttu tekkis energiakriis ning tihti esines elektrikatkestusi. Saade ei olnud veel läbi, kui meiegi piirkonnas elekter ära läks. Huvitav kokkusattumus! Naersime, et nüüd on meil teada, kuidas see aeg üle elada - küünlad põlema ja mõnus aeg perega. See kordus veel paar korda õhtu jooksul. Praeguseni ei tea me selle põhjust.
