Sunday, October 26, 2014
Saturday, October 25, 2014
Kohanemine ja bürokraatia. 4 nädalat ja 4 päeva / Adaptation & Bureaucracy. 4 weeks & 4 days ...
... olen elanud Inglismaal . Kui esimene kuu möödus üsna rahulikult ja võisin seda puhkusena võtta, siis viimase nädala jooksul olen olnud sunnitud kohtuma siinse bürokraatiamasinaga.
Nimelt - mida aeg edasi ja mida kaugemale olen oma tööintervjuudega jõudnud, seda rohkem on saanud selgeks, mis pabereid tööandjad tahavad ehk mis dokumendid oleksin pidanud esimesena korda ajama.
Miks ma seda varem ei teinud? Sest pealtnäha põhjust ju ei olnud. Ja õigupoolest ma isegi ei teadnud, mida vaja võib minna. Teadsin küll, et siin tööle asudes või vähemalt 3 kuud elades peaksin end kohalikuks registreerima ja Eest Rahvastikuregistrist (ajutiselt) kustutama. Aga kuna ma potentsiaalsetelt tulevastelt tööandjatelt just massiliselt positiivset tagasisidet ei saanud (õigupoolest pea olematult), tekkis ühel hetkel juba lootusetu tunne. Otsustasin, et kui lähinädalatel mingitki lootuskiirt ei kerki, otsin odavad lennupiletid ja naasen juba varsti koju. Ei taha ju teiste kulul niisama elada, eks.
Ja siis, nädal tagasi, sain kirja ühelt poeketilt, kuhu olin kandideerinud, et võtaksin nendega võimalikult kiiresti ühendust. Mõeldud-tehtud, helistasin neile, lisaks varasemalt internetis täidetud hinnangule (üsna pikk ja aeganõudev eneseanalüüsi-küsitlus) ja ankeetidele läbisin telefoni-intervjuu ning mind kutsuti osa võtma selle protsessi viimasest osast, toimumisajaga nädal hiljem (eile). The assessment day - nö grupiviisiline intervjuu, grupiharjutused ja -ülesanded olid kokkuvõttes ülimalt meeldiv ja üllatav kogemus. Tutvusin uute inimestega, harjutasin enese väljendamist võõras keeles võõrastele inimestele ja sain aimdust ka siinsest töökultuurist. Protsessi läbimine lisas igati enesekindlust. Aga - nagu ma juba aimasin - kui ma järgmisel nädalal tööandjalt ka positiivse vastuse saan, ei saa mind ennem tööle vormistada, kui neile kõik vajalikud paberid saadan.
1) Pidevalt puutun kokku tõsiasjaga, et tööle kandideerides või ametiasutustesse minnes peab lisaks isikut tõendavale dokumendile kaasas olema ka elukohatõend - miski, mis kinnitaks, et tõepoolest sellel-ja-sellel aadressil elan. Selleks sobib näiteks kommunaalkulude arve, rendi-/üürileping, riigiasutuselt saabunud kiri, pangaväljavõte ... aga probleem on selles, et arveid ma siin lahke pererahva tõttu ei maksa ja rendi-üürilepingut mul ei ole. Pangaarvet ka (veel) mitte. Ühelgi riigiasutusel pole olnud samuti põhjust mulle kirju saata. Kui läksin pangakontot tegema, küsiti töökoha kohta ... mida mul veel ei ole. Anti mõista, et arve avamine on sel juhul keerulisem, sest nad ei saa mind niivõrd usaldada. Aga tulevane tööandja tahab pangakonto andmeid. Surnud ring. Pangast anti kaasa avaldus, mille täitsin ja saatsin ära - peakontoris ülevaatamiseks, kas nad usaldavad mulle selles pangas üleüldse arvet avada. Põikasin igaks-juhuks sisse ka teise pangakontorisse - ehk läheb seal lihtsamalt? Selgus, et nemad tahavad teada ka sotsiaalkindlustusnumbrit (Social Security No. või ka National Insurance No. - edaspidi NI) ... mida mul loomulikult ei ole. Selge! Alustame siis sealt!
2) Kui esimesed ametlikud (ja ka vähem ametlikud) võõrkeelsed telefonikõned (potentsiaalsete tulevaste tööandjate, küsitlejate jm taolise kontingentiga) tundusid ülimalt hirmutavad (Mis siis, kui ma neist - eelkõige nende aktsendist - aru ei saa? Mis siis, kui nemad minust aru ei saa?), siis kõne HMRC (lihtinimese jaoks "maksuamet") kontorisse oli juba lihtsalt järjekordne harjumuspärane oraalne selgituskiri sellest, kes olen, mis mureks, kuidas mu nime kirjutatakse, mis maalt ma pärit olen jms. Mis selgus? NI taotlemiseks pean aja kirja paenema (mil neile sobib) ja minema Nottinghami kokkulepitud aadressile ametnikega kohtuma. Enne 7. novembrit ühtegi vaba aega ei ole. Selge! Nagu varasemalt mainitud - kui ka tööintervjuul edukas olen, ei saa nad mind varemalt tööle võtta/vormistada, kui mul kõik paberid korras ... seega heal juhul kunagi novembris. Ja loomulikult mainitakse ka seal asutuses, et kohtumisele võtaksin kaasa midagi oma aadressi tõestamiseks.
3) Kui tekkis juba väike lootus, et äkki saan pisut tööd teha vabakutselise tõlkija/tõlgina - arvates, loomulikult, et vastava ankeedi täitmine on lihtsam kui muude asutustega paberimajanduse üle arutamine - selgus, et mul peab olema järjekordne paber, mida mul ei ole. Seega kolmas dokument, mida siia kolinud inimestel suure tõenäosusega vaja läheb, on DBS check, Eesti mõistes Karistusregistri tõend - näitamaks, et sa ei ole suurte kriminaalsustega hakkama saanud (või oled oma karistuse juba kandnud). Eestlasele tähendab see aga, et esiteks on vaja teha avaldus Eesti Karistusregistrisse dokumendi väljastamiseks (mida tehakse vaid eesti keeles) ja teiseks see dokument vandetõlgi juurde tõlkimisse viia või - Inglismaal elades - Londonisse Eesti saatkonda saata, et seal vastav ingliskeelne dokument koostataks. Mina valisin viimase. Loodetavasti saabub vastav dokument varsti ning saan seda siis teistes asutustes elukohatõendina kasutada, et kogu asjaajamine kusagiltki arenema hakkaks.
Kohanemisest ...
Kui algul nägin kõike väga vastandlikes toonides ("see-ja-see on siin palju parem" või "ma ei saa aru, miks nad nii teevad"), siis nüüd hakkab neutraalsus ja reaalsus vaikselt settima. Teisisõnu olen võtnud (või jätkuvalt vähemalt püüan võtta) omaks kohalikku käitumis-, kõne-, toitumis- ja asjaajamiskultuuri ... liikluskultuurist rääkimata. Nojah, erinevalt eelmisest korrast (2 aastat tagasi) ei püüa ma autole läheneda enam juhiistme poolt (tegeliku eesmärgiga hõivata kaasreisijale mõeldud esiiste), kuid kui ma ka kehtivaid juhilube omaks, ei julgeks ma ise väga rooli istuda. Jätkuvalt olen segaduses ju sellestki, kummale poole peaks teed ületades esimesena vaatama.
Kehtivad viisakusreeglid hakkavad vaikselt muutuma pigem meeldivaks kui häirivaks, kuid aeg-ajalt pean endale siiski meelde tuletama, et üldjuhul ei ole küsimus "Kuidas sul läheb?" või "Läheb sul hästi?" siiras huvi minu käekäigu vastu, vaid lihtsalt tervitus.
Kui Ameerikas kasutatakse mitteformaalses kõnepruugis sõnapaari (mitte tingimata vaid laste puhul) "poisid ja tüdrukud" kohta guys & gals, siis siinkandis on vastandiks lads and lasses. Dude ("kutt") vastandiks võib pidada sõna bloke.
Toidust nii palju, et prae kõrvale joodavat mahla tahaks pidevalt lahjendada (eriti kehtib see soolaste toitude puhul) ja aeg-ajalt tunnen puudust tatrapudrust ja pelmeenidest hapukoorega. Aga pererahva kokandusoskuste üle ei saa ma ühtegi halba sõna öelda. Seega hoidun mina üldiselt toiduvalmistamisest ... kui just hädajuhtum ei ole. ;)
Tavaliselt toimub õhtusöögilauas ka eesti keele tund. Aga keeruline on õpetada inimestele mõningate eestikeelsete sõnade õiget hääldust, kui ma isegi "tavaeestlasele" kohaselt r-tähte välja öelda ei suuda. Kui kuulete neid tulevikus eesti keelt rääkimas väikese prantsuse või saksa aktsendiga, siis teate, milles põhjus seisneb. ;)
Üldiselt tunnen end siinkandis juba üsna koduselt ja naudin jahedat suve- või parajat sügisilma. Samas tuleb tõdeda, et teisipäeval, kui ka siin möllas orkaan Gonzalo "saba", siis pikema jalutuskäigu jooksul mõtlesin kahetsusega, miks ma küll kohvrist talvemütsi välja ei otsinud. Aga see-eest oli mul vähemalt hea tuulejope, mille hiljuti suurte allahindluste tõttu endale soetasin. Tõepoolest, kes julges öelda, et siin on väga odavad riided? Jah, ainult siis, kui allahindlusprotsent on vähemalt sama suur kui toote hind naelsterlingites.
Järgmisel nädalal ootab meid kõiki ees väike puhkus ja reisimine. Püüan olla tubli ja selle hiljem ka siinse blogi vahendusel kokku võtta. Teades ennast, ei pruugi see juhtuda vahetult pärast reisi, aga ei või iial teada. ;)
Nimelt - mida aeg edasi ja mida kaugemale olen oma tööintervjuudega jõudnud, seda rohkem on saanud selgeks, mis pabereid tööandjad tahavad ehk mis dokumendid oleksin pidanud esimesena korda ajama.
Miks ma seda varem ei teinud? Sest pealtnäha põhjust ju ei olnud. Ja õigupoolest ma isegi ei teadnud, mida vaja võib minna. Teadsin küll, et siin tööle asudes või vähemalt 3 kuud elades peaksin end kohalikuks registreerima ja Eest Rahvastikuregistrist (ajutiselt) kustutama. Aga kuna ma potentsiaalsetelt tulevastelt tööandjatelt just massiliselt positiivset tagasisidet ei saanud (õigupoolest pea olematult), tekkis ühel hetkel juba lootusetu tunne. Otsustasin, et kui lähinädalatel mingitki lootuskiirt ei kerki, otsin odavad lennupiletid ja naasen juba varsti koju. Ei taha ju teiste kulul niisama elada, eks.
Ja siis, nädal tagasi, sain kirja ühelt poeketilt, kuhu olin kandideerinud, et võtaksin nendega võimalikult kiiresti ühendust. Mõeldud-tehtud, helistasin neile, lisaks varasemalt internetis täidetud hinnangule (üsna pikk ja aeganõudev eneseanalüüsi-küsitlus) ja ankeetidele läbisin telefoni-intervjuu ning mind kutsuti osa võtma selle protsessi viimasest osast, toimumisajaga nädal hiljem (eile). The assessment day - nö grupiviisiline intervjuu, grupiharjutused ja -ülesanded olid kokkuvõttes ülimalt meeldiv ja üllatav kogemus. Tutvusin uute inimestega, harjutasin enese väljendamist võõras keeles võõrastele inimestele ja sain aimdust ka siinsest töökultuurist. Protsessi läbimine lisas igati enesekindlust. Aga - nagu ma juba aimasin - kui ma järgmisel nädalal tööandjalt ka positiivse vastuse saan, ei saa mind ennem tööle vormistada, kui neile kõik vajalikud paberid saadan.
1) Pidevalt puutun kokku tõsiasjaga, et tööle kandideerides või ametiasutustesse minnes peab lisaks isikut tõendavale dokumendile kaasas olema ka elukohatõend - miski, mis kinnitaks, et tõepoolest sellel-ja-sellel aadressil elan. Selleks sobib näiteks kommunaalkulude arve, rendi-/üürileping, riigiasutuselt saabunud kiri, pangaväljavõte ... aga probleem on selles, et arveid ma siin lahke pererahva tõttu ei maksa ja rendi-üürilepingut mul ei ole. Pangaarvet ka (veel) mitte. Ühelgi riigiasutusel pole olnud samuti põhjust mulle kirju saata. Kui läksin pangakontot tegema, küsiti töökoha kohta ... mida mul veel ei ole. Anti mõista, et arve avamine on sel juhul keerulisem, sest nad ei saa mind niivõrd usaldada. Aga tulevane tööandja tahab pangakonto andmeid. Surnud ring. Pangast anti kaasa avaldus, mille täitsin ja saatsin ära - peakontoris ülevaatamiseks, kas nad usaldavad mulle selles pangas üleüldse arvet avada. Põikasin igaks-juhuks sisse ka teise pangakontorisse - ehk läheb seal lihtsamalt? Selgus, et nemad tahavad teada ka sotsiaalkindlustusnumbrit (Social Security No. või ka National Insurance No. - edaspidi NI) ... mida mul loomulikult ei ole. Selge! Alustame siis sealt!
2) Kui esimesed ametlikud (ja ka vähem ametlikud) võõrkeelsed telefonikõned (potentsiaalsete tulevaste tööandjate, küsitlejate jm taolise kontingentiga) tundusid ülimalt hirmutavad (Mis siis, kui ma neist - eelkõige nende aktsendist - aru ei saa? Mis siis, kui nemad minust aru ei saa?), siis kõne HMRC (lihtinimese jaoks "maksuamet") kontorisse oli juba lihtsalt järjekordne harjumuspärane oraalne selgituskiri sellest, kes olen, mis mureks, kuidas mu nime kirjutatakse, mis maalt ma pärit olen jms. Mis selgus? NI taotlemiseks pean aja kirja paenema (mil neile sobib) ja minema Nottinghami kokkulepitud aadressile ametnikega kohtuma. Enne 7. novembrit ühtegi vaba aega ei ole. Selge! Nagu varasemalt mainitud - kui ka tööintervjuul edukas olen, ei saa nad mind varemalt tööle võtta/vormistada, kui mul kõik paberid korras ... seega heal juhul kunagi novembris. Ja loomulikult mainitakse ka seal asutuses, et kohtumisele võtaksin kaasa midagi oma aadressi tõestamiseks.
3) Kui tekkis juba väike lootus, et äkki saan pisut tööd teha vabakutselise tõlkija/tõlgina - arvates, loomulikult, et vastava ankeedi täitmine on lihtsam kui muude asutustega paberimajanduse üle arutamine - selgus, et mul peab olema järjekordne paber, mida mul ei ole. Seega kolmas dokument, mida siia kolinud inimestel suure tõenäosusega vaja läheb, on DBS check, Eesti mõistes Karistusregistri tõend - näitamaks, et sa ei ole suurte kriminaalsustega hakkama saanud (või oled oma karistuse juba kandnud). Eestlasele tähendab see aga, et esiteks on vaja teha avaldus Eesti Karistusregistrisse dokumendi väljastamiseks (mida tehakse vaid eesti keeles) ja teiseks see dokument vandetõlgi juurde tõlkimisse viia või - Inglismaal elades - Londonisse Eesti saatkonda saata, et seal vastav ingliskeelne dokument koostataks. Mina valisin viimase. Loodetavasti saabub vastav dokument varsti ning saan seda siis teistes asutustes elukohatõendina kasutada, et kogu asjaajamine kusagiltki arenema hakkaks.
Kohanemisest ...
Kui algul nägin kõike väga vastandlikes toonides ("see-ja-see on siin palju parem" või "ma ei saa aru, miks nad nii teevad"), siis nüüd hakkab neutraalsus ja reaalsus vaikselt settima. Teisisõnu olen võtnud (või jätkuvalt vähemalt püüan võtta) omaks kohalikku käitumis-, kõne-, toitumis- ja asjaajamiskultuuri ... liikluskultuurist rääkimata. Nojah, erinevalt eelmisest korrast (2 aastat tagasi) ei püüa ma autole läheneda enam juhiistme poolt (tegeliku eesmärgiga hõivata kaasreisijale mõeldud esiiste), kuid kui ma ka kehtivaid juhilube omaks, ei julgeks ma ise väga rooli istuda. Jätkuvalt olen segaduses ju sellestki, kummale poole peaks teed ületades esimesena vaatama.
Kehtivad viisakusreeglid hakkavad vaikselt muutuma pigem meeldivaks kui häirivaks, kuid aeg-ajalt pean endale siiski meelde tuletama, et üldjuhul ei ole küsimus "Kuidas sul läheb?" või "Läheb sul hästi?" siiras huvi minu käekäigu vastu, vaid lihtsalt tervitus.
Kui Ameerikas kasutatakse mitteformaalses kõnepruugis sõnapaari (mitte tingimata vaid laste puhul) "poisid ja tüdrukud" kohta guys & gals, siis siinkandis on vastandiks lads and lasses. Dude ("kutt") vastandiks võib pidada sõna bloke.
Toidust nii palju, et prae kõrvale joodavat mahla tahaks pidevalt lahjendada (eriti kehtib see soolaste toitude puhul) ja aeg-ajalt tunnen puudust tatrapudrust ja pelmeenidest hapukoorega. Aga pererahva kokandusoskuste üle ei saa ma ühtegi halba sõna öelda. Seega hoidun mina üldiselt toiduvalmistamisest ... kui just hädajuhtum ei ole. ;)
Tavaliselt toimub õhtusöögilauas ka eesti keele tund. Aga keeruline on õpetada inimestele mõningate eestikeelsete sõnade õiget hääldust, kui ma isegi "tavaeestlasele" kohaselt r-tähte välja öelda ei suuda. Kui kuulete neid tulevikus eesti keelt rääkimas väikese prantsuse või saksa aktsendiga, siis teate, milles põhjus seisneb. ;)
Üldiselt tunnen end siinkandis juba üsna koduselt ja naudin jahedat suve- või parajat sügisilma. Samas tuleb tõdeda, et teisipäeval, kui ka siin möllas orkaan Gonzalo "saba", siis pikema jalutuskäigu jooksul mõtlesin kahetsusega, miks ma küll kohvrist talvemütsi välja ei otsinud. Aga see-eest oli mul vähemalt hea tuulejope, mille hiljuti suurte allahindluste tõttu endale soetasin. Tõepoolest, kes julges öelda, et siin on väga odavad riided? Jah, ainult siis, kui allahindlusprotsent on vähemalt sama suur kui toote hind naelsterlingites.
Järgmisel nädalal ootab meid kõiki ees väike puhkus ja reisimine. Püüan olla tubli ja selle hiljem ka siinse blogi vahendusel kokku võtta. Teades ennast, ei pruugi see juhtuda vahetult pärast reisi, aga ei või iial teada. ;)
Friday, October 10, 2014
Tundub lausa tühine ...
Kohalike teleuudiste põhilisteks teemadeks on uus erakond Ukip, mis tundub ka teiste erakondade valijaid massiliselt enda poole võitvat, Lääne-Aafrikat laastav Ebola viirus, mis kardetavasti on levinud ka Euroopa mandrile ning sõda Türgi-Süüria piiri ääres Kobane linnas. Eesti uudistes ei näe suuresti muud midagi, kui kooseluseaduse ümber madistamist ning Brasiilias valitakse (uut) presidenti.
Seega tundub vahel lausa tühine, et mina mõtisklen taoliste nähtuste üle, nagu kahe nupuga kraanikausid (millest mina kasutan üldjuhul vaid üht - sooja vee tarvis), "valelt" poolt tulevad bussid, "postiauk" maja välisukse sees ning miks inglased ütlevad half-ten (pool kümme), kui tegelikult on kell 10.30. Ja kuidas harjutada tundide kaupa kitarri nii, et ranne ei valutaks ja näpuotsad vastu peaks. Kas peaksin kõik värsked töökuulutused läbi vaatama ja taas kord hakkama oma CV-sid ja avaldusi saatma? Või lihtsalt aja maha võtma? Elu on niigi üürike ning viimasel ajal olen otsustanud just sedasama võimalust nautida - kuhugi kiirustamata inimestega vestelda, joonistada, kirjutada, muusikat kuulata ja pilli mängida, värskes õhus jalutada, koristada ja süüa teha.
Kõige selle juures on hea teada, et kuigi meie väikesed liigutused, mured ja mõtted tunduvad maailma mastaabis tühised, oleme me väärtuslikumad kui kaarnad, kes ei külva ega lõika, neil ei ole varakambrit ega aita, ning Jumal toidab neid. Või varblased - pealtnäha üsna tähtsusetud linnukesed, kuid kelledest ükski ei lange maha ilma Jumala teadmata. Aga meie juuksekarvadki on kõik ära loetud! Jumal on Piibli kaudu meile öelnud, et me oleme enam väärt kui palju varblasi.
Lausa kohutav on mõelda, kui palju me tihtipeale muretseme ... lisamata oma elule seeläbi sekunditki. Kui usaldame Jumalat, siis hoolitseb Tema meie eest niikuinii. Ärme siis lange (sügis)masendusse ja negatiivsusesse, vaid laseme Temal oma elu juhtida! Nii võime kogeda täisväärtuslikku elu.
Seega tundub vahel lausa tühine, et mina mõtisklen taoliste nähtuste üle, nagu kahe nupuga kraanikausid (millest mina kasutan üldjuhul vaid üht - sooja vee tarvis), "valelt" poolt tulevad bussid, "postiauk" maja välisukse sees ning miks inglased ütlevad half-ten (pool kümme), kui tegelikult on kell 10.30. Ja kuidas harjutada tundide kaupa kitarri nii, et ranne ei valutaks ja näpuotsad vastu peaks. Kas peaksin kõik värsked töökuulutused läbi vaatama ja taas kord hakkama oma CV-sid ja avaldusi saatma? Või lihtsalt aja maha võtma? Elu on niigi üürike ning viimasel ajal olen otsustanud just sedasama võimalust nautida - kuhugi kiirustamata inimestega vestelda, joonistada, kirjutada, muusikat kuulata ja pilli mängida, värskes õhus jalutada, koristada ja süüa teha.
Kõige selle juures on hea teada, et kuigi meie väikesed liigutused, mured ja mõtted tunduvad maailma mastaabis tühised, oleme me väärtuslikumad kui kaarnad, kes ei külva ega lõika, neil ei ole varakambrit ega aita, ning Jumal toidab neid. Või varblased - pealtnäha üsna tähtsusetud linnukesed, kuid kelledest ükski ei lange maha ilma Jumala teadmata. Aga meie juuksekarvadki on kõik ära loetud! Jumal on Piibli kaudu meile öelnud, et me oleme enam väärt kui palju varblasi.
Lausa kohutav on mõelda, kui palju me tihtipeale muretseme ... lisamata oma elule seeläbi sekunditki. Kui usaldame Jumalat, siis hoolitseb Tema meie eest niikuinii. Ärme siis lange (sügis)masendusse ja negatiivsusesse, vaid laseme Temal oma elu juhtida! Nii võime kogeda täisväärtuslikku elu.
Monday, October 6, 2014
2 nädalat
... on möödunud. Ja sügis on saabunud.
Eile ütles ilmateadustaja, et "lõpuks" on see käes, mis jättis mulje, et ta on sügist pikalt oodanud.
Hommikul äratas mind vihmasadu, mis aknalauale toksis; õue minnes tahaks juba kindad välja otsida.
Minu pärast võiks suvi aga jätkuda. :)
Möödunud reedel nägin (teleekraanilt) ära esimese ragbimängu. Üsna tasavägine ja seega kaasahaarav mäng. Võitja selgus alles viimastel minutitel. Meenutab Ameerika jalgpalli - ainult ilma kiivrite ja hiiglaslike õlakaitsmeteta. "Maadlus palliga", nagu mina seda nimetaks. Tundub, et hakkan varsti ragbimängijaid juba kehakuju järgi ära tundma. :) Peamine on see, et meie meeskond - Wigan Warriors - võitis!
Minu muusikaharrastusele lisab vürtsi see, et kuigi jätsin oma saksofonid Eestisse, on mul võimalik siin peretütre instrumenti laenata. Oh, seda rõõmu! Sel nädalal sain seda esimest korda ka proovida.
Muudest tähelepanekutest nii palju, et
1)Ruudulist paberit on siin keeruline leida. Tavalisest poest võib leida küll kauneid märkmikke ... kuid mitte ühtegi ruudulist! Igatsen Maximat, kus ei tekiks sellist probleemi! :)
2)Kui tavaliselt on hommikusöögiks midagi kiiret ja toitvat (minul müsli), lõunasöögiks kerge eine (võileib või supp), siis õhtusöök (eelnevalt mainitud Tea) on päeva tugevaim toidukord. Pühapäeviti on traditsiooniks aga hoopis tugev lõuna - Sunday roast ehk käntsakas liha ja kõrvale pisut juurvilju (salatit, kartulit, juurviljapüreed jms).
3) Kui mina olen teisel pool suurt lompi paikneva suurriigi kohta harjunud ütlema USA või inglise keeles United States, siis siin teatakse seda nime all America. Eks püüan ka sellega harjuda.
Lisaks õpin jätkuvalt ka uusi sõnu ja väljendeid. Loodetavasti saan varsti ka kõigest aru, kasutan ainult õigeid sõnu ja väljendeid ning muuhulgas ka hääldan neid mitte-ameerikalikult, et mitte inglaste uhkust riivata. ;)
Eile ütles ilmateadustaja, et "lõpuks" on see käes, mis jättis mulje, et ta on sügist pikalt oodanud.
Hommikul äratas mind vihmasadu, mis aknalauale toksis; õue minnes tahaks juba kindad välja otsida.
Minu pärast võiks suvi aga jätkuda. :)
Möödunud reedel nägin (teleekraanilt) ära esimese ragbimängu. Üsna tasavägine ja seega kaasahaarav mäng. Võitja selgus alles viimastel minutitel. Meenutab Ameerika jalgpalli - ainult ilma kiivrite ja hiiglaslike õlakaitsmeteta. "Maadlus palliga", nagu mina seda nimetaks. Tundub, et hakkan varsti ragbimängijaid juba kehakuju järgi ära tundma. :) Peamine on see, et meie meeskond - Wigan Warriors - võitis!
Minu muusikaharrastusele lisab vürtsi see, et kuigi jätsin oma saksofonid Eestisse, on mul võimalik siin peretütre instrumenti laenata. Oh, seda rõõmu! Sel nädalal sain seda esimest korda ka proovida.
Muudest tähelepanekutest nii palju, et
1)Ruudulist paberit on siin keeruline leida. Tavalisest poest võib leida küll kauneid märkmikke ... kuid mitte ühtegi ruudulist! Igatsen Maximat, kus ei tekiks sellist probleemi! :)
2)Kui tavaliselt on hommikusöögiks midagi kiiret ja toitvat (minul müsli), lõunasöögiks kerge eine (võileib või supp), siis õhtusöök (eelnevalt mainitud Tea) on päeva tugevaim toidukord. Pühapäeviti on traditsiooniks aga hoopis tugev lõuna - Sunday roast ehk käntsakas liha ja kõrvale pisut juurvilju (salatit, kartulit, juurviljapüreed jms).
3) Kui mina olen teisel pool suurt lompi paikneva suurriigi kohta harjunud ütlema USA või inglise keeles United States, siis siin teatakse seda nime all America. Eks püüan ka sellega harjuda.
Lisaks õpin jätkuvalt ka uusi sõnu ja väljendeid. Loodetavasti saan varsti ka kõigest aru, kasutan ainult õigeid sõnu ja väljendeid ning muuhulgas ka hääldan neid mitte-ameerikalikult, et mitte inglaste uhkust riivata. ;)
Thursday, October 2, 2014
Esimesed 10 päeva ehk Tänulikkuse-väljakutse ja eluga kohenamine. 2. osa
Nüüdseks - kui juba 2. nädala teine pool käsil - saan natuke eelmist postitust täpsustada ja täiustada. Lisaks mõned tähelepanekud siinsest elust enesest.
1) Tööd pole ikka leidnud. Aga see ei tähenda, et ma täiesti töötu oleks olnud. Sel nädalal olen iga päev vähemalt paar tunnikest saanud tööd teha . Eesti tööandjatele, kuid siiski. See on suur tänupõhjus!
Töökuulutusi läbi vaadates ja kandideerides olen kaks korda ka "ora osta astunud". Esimesel puhul nägin - oh, lahe, digitaalse fotograafia kursus. Hinda polnud ja mina naiivse eestlasena arvasin, et tasuta loomulikult. :) Aga ei, järgmisel hommikul helistati ja püüti siis mõista anda, et tänu selles-ja-selles töökuulutuste portaalis enda registreerimisele saan £250 maksva internetipõhise kursuse vaid £50 eest! Mina siis püüdsin seletada, et hetkel on mul vaid tööd vaja ja raha selleks kursuseks välja käia ei ole. Meeldiva häälega noormees püüdis kogu hingest seda maha müüa, aga kui ei, siis ei.
Teisel juhul kandideerisin enda arust ühele töökohale kui selgus, et taas on tegu pakkumisega, kus esmalt pead läbima kursused, mis ei ole üldse mitte odavad. Minu rahakott ei suudaks selle eest isegi 1/10 välja käia. Lisaks ei ole kursused läbinuna 100% kindlust, et tööd saad. Eks siis edaspidi olen targem ja ei ole nii innukas end igale poole "tööle" registreerima. Eriti, kui esmapilgul kõik väga lihtne tundub.
2) Lisaks villastele sokkidele sain endale mõnusad soojad sussid, mille üle jalad on veelgi rõõmsamad. Mina loomulikult ka. :) Kui need eile kätte sain, olin nagu väike laps kommipoes - õnnelik ja nägu naerul. :)
Käisime nädalavahetusel perega (ehk "vanematega", sest üks peretütardest on abielus ja ära kolinud, teine ülikoolis, kus ta ka enamus ajast ka viibib) kohalikus Tesco supermarketis. Leidsin ilusad sussid, mis ma kohe oleks ära ostnud, sest lisaks ilusale välimusele ja soojale sisemusele olid nad 25% allahinnatud! Aga oh häda, minu suurust ei olnud. Kõik puha liiga väiksed. Sai siis nädalavahetusel poeketi kodulehel tellimus sisse antud ja uuel nädalal poodi järele mindud. Mina seda ise küll ei teinud, sest lahke pererahvas korraldas asja ära, aga sellegipoolest oh, seda rõõmu, kui uued sussid jalga sain! Palju rõõmu (pealtnäha) väikestest asjadest. :) Aga eks see ilm väga palju soojemaks ka lähe. Kuigi olen siin meeldivat (pisut jaheda) suve jätku saanud nautida, lubas ilmateade homseks lähema aja viimast päikselist päeva.
3) Ka täna sain kirikus klaverit mängimas käia. Oh, oleks vaid omal kodus klaver! Olen veendunud, et veedaksin sellega koos tunde.
Ja paar päeva tagasi sain taas ka niisama jalutamas käia siin lähedal asuvate põldude vahel. Seal võib end nii ära unustada, et ei saagi aru, et Eestist ära oleks. Loodus väga ei erine. Mõned linnud on vaid sellised, mida kodumaal kohanud ei ole.
4) Olen mõistnud, et brittidele meeldib privaatsus. Ma teadsin seda ka varemalt, aga tõepoolest meeldib. Seega on arusaadav, miks nende jaoks (vähemalt pärast II maailmasõda) on ülimalt tähtis võimalikult kiiresti oma maja soetamine. Muide, isegi postkontoris oli leti juures silt kirjaga "austa teiste klientide privaatsust ja astu sammuke tahapoole" vms.
5) Siinsed toidud on maitselt kangemad (või tugevama maitsega), kui Eestis. Ei oleks küll seda ennem arvanud, aga nii tõesti on. Ka pererahvas ise mainis, et nende jaoks olid Eesti toidud kohati pisut magedad. Kui mina jooksin tugevamaitselise prae kõrvale mahedamat (ja mahendavat) piima, siis siin juuakse näiteks magusat mahla.
6) Kella-viie-tee ehk lihtsalt tea, nagu seda kutsutakse, ei tähenda lihtsat teejoomist ja kellaaeg võib olla ka hilisem. Tea is ready! kuulen siis, kui õhtusöök on valmis ja mind lauda kutsutakse. Sest teed (piimaga loomulikult) võib ju igal ajal juua. Hommikusöögi kõrvale, pärast hommikusööki, enne ja pärast lõunasööki, pärast õhtusööki - nt koogi kõrvale. Hiljuti tuli pereisaga valgest teest juttu ja tema ei uskunud, et selline asi üleüldse olemas on. Ühel päeval siis tutvustasin seda talle poes ja ostsin ühe paki koju kaasa. Siin vist väga see levinud ei ole, sest pereema, kes õhtul töölt koju jõudis ja poest läbi oli käinud, saabus täpselt samasuguse valge tee pakiga. Nüüd on meil kodus "teevalik". Ühte sorti musta ja ühte sorti valget teed. :)
Nii palju selleks korraks. Jätkuvalt hoian silmad-kõrvad lahti nii kultuurilistele kui ka keelelistele eripäradele ning võimalikele tööpakkumistele.
1) Tööd pole ikka leidnud. Aga see ei tähenda, et ma täiesti töötu oleks olnud. Sel nädalal olen iga päev vähemalt paar tunnikest saanud tööd teha . Eesti tööandjatele, kuid siiski. See on suur tänupõhjus!
Töökuulutusi läbi vaadates ja kandideerides olen kaks korda ka "ora osta astunud". Esimesel puhul nägin - oh, lahe, digitaalse fotograafia kursus. Hinda polnud ja mina naiivse eestlasena arvasin, et tasuta loomulikult. :) Aga ei, järgmisel hommikul helistati ja püüti siis mõista anda, et tänu selles-ja-selles töökuulutuste portaalis enda registreerimisele saan £250 maksva internetipõhise kursuse vaid £50 eest! Mina siis püüdsin seletada, et hetkel on mul vaid tööd vaja ja raha selleks kursuseks välja käia ei ole. Meeldiva häälega noormees püüdis kogu hingest seda maha müüa, aga kui ei, siis ei.
Teisel juhul kandideerisin enda arust ühele töökohale kui selgus, et taas on tegu pakkumisega, kus esmalt pead läbima kursused, mis ei ole üldse mitte odavad. Minu rahakott ei suudaks selle eest isegi 1/10 välja käia. Lisaks ei ole kursused läbinuna 100% kindlust, et tööd saad. Eks siis edaspidi olen targem ja ei ole nii innukas end igale poole "tööle" registreerima. Eriti, kui esmapilgul kõik väga lihtne tundub.
2) Lisaks villastele sokkidele sain endale mõnusad soojad sussid, mille üle jalad on veelgi rõõmsamad. Mina loomulikult ka. :) Kui need eile kätte sain, olin nagu väike laps kommipoes - õnnelik ja nägu naerul. :)
Käisime nädalavahetusel perega (ehk "vanematega", sest üks peretütardest on abielus ja ära kolinud, teine ülikoolis, kus ta ka enamus ajast ka viibib) kohalikus Tesco supermarketis. Leidsin ilusad sussid, mis ma kohe oleks ära ostnud, sest lisaks ilusale välimusele ja soojale sisemusele olid nad 25% allahinnatud! Aga oh häda, minu suurust ei olnud. Kõik puha liiga väiksed. Sai siis nädalavahetusel poeketi kodulehel tellimus sisse antud ja uuel nädalal poodi järele mindud. Mina seda ise küll ei teinud, sest lahke pererahvas korraldas asja ära, aga sellegipoolest oh, seda rõõmu, kui uued sussid jalga sain! Palju rõõmu (pealtnäha) väikestest asjadest. :) Aga eks see ilm väga palju soojemaks ka lähe. Kuigi olen siin meeldivat (pisut jaheda) suve jätku saanud nautida, lubas ilmateade homseks lähema aja viimast päikselist päeva.
3) Ka täna sain kirikus klaverit mängimas käia. Oh, oleks vaid omal kodus klaver! Olen veendunud, et veedaksin sellega koos tunde.
Ja paar päeva tagasi sain taas ka niisama jalutamas käia siin lähedal asuvate põldude vahel. Seal võib end nii ära unustada, et ei saagi aru, et Eestist ära oleks. Loodus väga ei erine. Mõned linnud on vaid sellised, mida kodumaal kohanud ei ole.
4) Olen mõistnud, et brittidele meeldib privaatsus. Ma teadsin seda ka varemalt, aga tõepoolest meeldib. Seega on arusaadav, miks nende jaoks (vähemalt pärast II maailmasõda) on ülimalt tähtis võimalikult kiiresti oma maja soetamine. Muide, isegi postkontoris oli leti juures silt kirjaga "austa teiste klientide privaatsust ja astu sammuke tahapoole" vms.
5) Siinsed toidud on maitselt kangemad (või tugevama maitsega), kui Eestis. Ei oleks küll seda ennem arvanud, aga nii tõesti on. Ka pererahvas ise mainis, et nende jaoks olid Eesti toidud kohati pisut magedad. Kui mina jooksin tugevamaitselise prae kõrvale mahedamat (ja mahendavat) piima, siis siin juuakse näiteks magusat mahla.
6) Kella-viie-tee ehk lihtsalt tea, nagu seda kutsutakse, ei tähenda lihtsat teejoomist ja kellaaeg võib olla ka hilisem. Tea is ready! kuulen siis, kui õhtusöök on valmis ja mind lauda kutsutakse. Sest teed (piimaga loomulikult) võib ju igal ajal juua. Hommikusöögi kõrvale, pärast hommikusööki, enne ja pärast lõunasööki, pärast õhtusööki - nt koogi kõrvale. Hiljuti tuli pereisaga valgest teest juttu ja tema ei uskunud, et selline asi üleüldse olemas on. Ühel päeval siis tutvustasin seda talle poes ja ostsin ühe paki koju kaasa. Siin vist väga see levinud ei ole, sest pereema, kes õhtul töölt koju jõudis ja poest läbi oli käinud, saabus täpselt samasuguse valge tee pakiga. Nüüd on meil kodus "teevalik". Ühte sorti musta ja ühte sorti valget teed. :)
Nii palju selleks korraks. Jätkuvalt hoian silmad-kõrvad lahti nii kultuurilistele kui ka keelelistele eripäradele ning võimalikele tööpakkumistele.
Esimesed 10 päeva ehk Tänulikkuse-väljakutse ja eluga kohenamine. 1. osa
Aeg lendab. Tõepoolest. Ja et mitte kõiki tähelepanekuid ja muid mõtteid ära unustada, asun taas oma Inglismaa-elu kirjeldama.
Esiteks toon välja põhjused, mille eest esimesel siinoleku-nädalal tänulik olin (ja nii mõnetigi ikkagi olen).
Kuna sotsiaalmeedias (täpsemalt Näoraamatus) levis tänulikkuse-väljakutse (mille ma otseloomulikult vastu võtsin) ja mina otsustasin sellega algust teha just eelmisel esmaspäeval, kui siia kolisin, siis kirjeldavad need põhjused nii mõndagi minu tegemistest. Ülesandeks oli igal päeval postitada vähemalt 3 tänupõhjust. Mina noppisin igast päevast välja 5.
Enjoy and let's be thankful together! :)
1. päev, esmaspäev:
1. Tallinnas oli täna jahe ja vihmane ilm. See motiveeris mind (ja andis hea põhjenduse) oma ülekilodes kohvrit kergendama - sealt soojad riided välja võtma ning endale selga ajama.
2. Sain oma toredate siblingutega (loe: õe ja vendadega) koos mõnusalt aega veeta ja söömas käia (aasia toit oli päris hea!).
3. Lennujaamas (ja mitte ainult) ootas mind tore üllatus - sõbrad andsid kaasa oma head soovid nii kallistuste, suusõnaliste ja paberile pandud soovide kui ka muu mõnusa nänni näol (illustreerivat pildimaterjali loodan ka varsti lisada). Pean tunnistama, et lennukis mulle kaasa antud kirju lugedes kippus pisar silma küll. Te olete armsad!
4. Sõprade kaasabil sain oma kohvri (pärast mitmekordset proovimist) nii täpselt ära pakitud, et lennujaamas sellega mingeid probleeme ei olnud. Täpsustuseks nii palju, et lubatud oli (ehk olin maksnud) 15 kg. Minu kohver kaalus 14,9 kg. Kui oleksin limiidi ületanud, oleksin pidanud lennujaamas parasjagu palju raha välja käima. Aga ei pidanud.
5. Pärast pea 3-tunnist lennureisi ja pea 3-tunnist autosõitu olen turvaliselt oma Inglismaa-kodus. Tänulik sh ka hea lennuilma, mugava lennuliikluse, tubli pardapersonali ja Winstanley'de pere eest!
Olgu sul rõõm Issandast; siis ta annab sulle, mida su süda kutsub!
2. päev, teisipäev:
1. Olen tänulik interneti eest! Selle abil saab suhelda lähedastega, otsida vajalikku (ja ka mitte nii vajalikku) infot, lahutada meelt jne jne. Suurepärane leiutis, mis on minu elu palju lihtsamaks ja põnevamaks teinud ning silmaringi laiendanud!
2. Mul oli aega, et CV-d kohendada ning seetõttu sain täna oma värske välimusega CV ja avalduse esimesele tööandjale siinmail ära saata. Loodame parimat!
3. Oma laialdase töökogemuse-pagasi eest, mille tõttu nägi CV juba palju kenam välja, kui mõned aastad tagasi.
4. Mul on fotokas. Mida teha, kui virtuaalne CV vajab passipilti, aga ainuke viisakas passipilt on paberil ning skännerit ei ole? Tuleb fotokaga õige nurga ja valgusega paber-passipildist foto teha, see arvutisse laadida ning pärast pisut kohendamist ongi olukord lahendatud.
5. Mul on villased sokid. Jalad rõõmustavad jahedas majas selle üle muidugi kõige rohkem.
3. päev, kolmapäev:
1. Olen tänulik tänase mõnusa ja päikeselise ilma eest. Olin valmis vihmasemaks sügise alguseks. Kuigi ka vihmases ilmas on oma võlu, eelistan hommikul silmi avades siiski päikest aknast sisse piilumas näha.
2. Täna oli mul võimalus üle pika aja klaverit mängida, mida ma väga naudin.
3. Olen tänulik inimeste eest, kes internetti igasugu huvitavaid ja kasulikke prorgramme ja abivahendeid üles laevad ja lasevad ka teistel neid tasuta või väikese lisatasu eest kasutada. Avastasin mitmeid huvitavaid võimalusi oma mõtete, dokumentide, linkide jms organiseerimiseks.
4. Tänulik selle eest, et mu armas õde sai taas interneti ligi.
5. Olen tänulik oma toredate, humoorikate, hoolivate ja armsate sõbrannade eest. Te teate, kes olete!
4. päev, neljapäev:
Täna olen tänulik, et ...
1. on olnud produktiivne päev - sain kuhjaga tööpakkumisi läbi vaadatud ning hunniku avaldusi ära saadetud, lisaks ka CV-d kohendatud;
2. mul on arvuti, mis taolistele (eelmises punktis mainitud) vintsutustele vaatamata ikkagi minuga koostööd teeb ja vastu peab, tavaliselt terve päev vooluvõrku ühendatuna;
3. jõudsin üle pika aja suurde poodi ning leidsin sealt üles kõik vajaliku (tegu oli siiski sellisega, kus olin varemalt vaid 1-2 korda käinud);
4. Google on leiutanud kaardiaplikatsiooni, mis aitab kõik vajalikud kohad üles leida (ja kas või ümber maakera "rännata") ning sealjuures ei pea ise distantsi ega selle läbimiseks vajalikku ajakulu üle pead murdma;
5. meile koolis juba algklassides inglise keelt õpetati. Seda oskamata oleks hetkel üsna keeruline hakkama saada.
5. päev, reede:
Olen tänulik, et
1. sain täna päikesepaistelise ja mõnusalt sooja ilma saatel pisut ümbruskonnas ringi jalutada ja piirkonda avastada. Ja ei eksinudki ära.
2. jätkuvalt on võimalik postiga kirju saata. Paberil ja ümbrikuga ja puha jms. Nii tore!
3. sain täna interneti vahendusel pisut tööd teha. Nautisin seda!
4. kohtasin vanu tuttavaid. Neid oli tore näha!
5. kohalik rahvas on mind hästi vastu võtnud. Eriti pererahvas! Ja üle kõige Jumalale, kellelt tuleb abi, tarkus, lohutus, kes toetab ja hoiab meid komistamast.
6. päev, laupäev:
Täna olen tänulik, et
1. mul oli võimalus kokku saada inimestega erinevatest (kohalikest) kirikutest ja nendega koos siinse linna eest palvetada;
2. meil on metsasid, kuhu võib vabalt minna ning rahu, vaikust ja värsket õhku nautida;
3. sain jälle Aasia toitu. Sel nädalal juba 2. kord :);
4. nägin ära filmi "Hr. Banksi päästimine". Hea ja huvitav. Soovitan!
5. meil on (veel) rahu. Paljudes paikades üle maailma ei ole aastate jooksul rahu olnud. Tänan Jumalat, et mul on see eesõigus hirmu tundmata õhtul magama heita.
7. päev, pühapäev:
1. Olen tänulik imelise pühapäevahommiku eest Hucknalli Metodisti kirikus, kus tähistasime lõikustänupüha. Ilm oli kaunis, kirik samuti, sõnum vajalik (küllusest ja näljast maailmas), toit maitsev ning seltskond tore ja sõbralik.
2. Olen tänulik, et ma ei pea õhtuti tühja kõhuga magama minema, erinevalt 1/8 maailma inimkonnast. Muide, nälga sureb igal aastal rohkem inimesi, kui AIDSi, malaariasse ja tuberkuloosi ühtekokku! Aga näljahäda vastu ON võimalik võidelda. Ka meil on võimalik selleks midagi ära teha! Alustades mõistlikust tarbimisest loomulikult, kuni selleni, et aitame puudustkannatajaid.
Pisut lugemist: https://www.wfp.org/stories/10-things-you-need-know-about-hunger-2013 ja http://www.stophungernow.org/hunger-facts.
3. Olen tänulik Piibli eest. Eriti selle eest, et ka eestlased võivad Jumala Sõna omaenda emakeeles lugeda, kartmata tagakiusu. Meil on võimalik valida isegi erinevate tõlgete vahel!
Meenub lugu vend Andrew'st. Kel võimalus, lugege tema lugu raamatust "God's Smuggler" - Piiblite toimetamisest Raudse Eesriide taha. Ja mitte ainult. Väärt ja kaasahaarav lugemisvara! Tõsielu sündmustel põhinev "kristlik põnevik", nagu selle kohta öeldakse.
4. Olen tänulik Skype eest. Ja selle eest, et sain Skype abil lähedastega suhelda. Suurepärane leiutis!
5. Olen tänulik oma sooja ja pehme voodi (ning oma toa) eest, kuhu pärast väsitavat päeva potsatada võin. See on luksus!
Siia lisaks kommentaariks mõttetera Õpetussõnadest:
"Ära keela head neile, kes seda vajavad, kui su käel on jõudu seda teha!" Õp 3:27, Piibel.
Vend Andrew eestvedamisel algatatud organisatsioon - https://www.opendoors.org/
Esiteks toon välja põhjused, mille eest esimesel siinoleku-nädalal tänulik olin (ja nii mõnetigi ikkagi olen).
Kuna sotsiaalmeedias (täpsemalt Näoraamatus) levis tänulikkuse-väljakutse (mille ma otseloomulikult vastu võtsin) ja mina otsustasin sellega algust teha just eelmisel esmaspäeval, kui siia kolisin, siis kirjeldavad need põhjused nii mõndagi minu tegemistest. Ülesandeks oli igal päeval postitada vähemalt 3 tänupõhjust. Mina noppisin igast päevast välja 5.
Enjoy and let's be thankful together! :)
1. päev, esmaspäev:
1. Tallinnas oli täna jahe ja vihmane ilm. See motiveeris mind (ja andis hea põhjenduse) oma ülekilodes kohvrit kergendama - sealt soojad riided välja võtma ning endale selga ajama.
2. Sain oma toredate siblingutega (loe: õe ja vendadega) koos mõnusalt aega veeta ja söömas käia (aasia toit oli päris hea!).
3. Lennujaamas (ja mitte ainult) ootas mind tore üllatus - sõbrad andsid kaasa oma head soovid nii kallistuste, suusõnaliste ja paberile pandud soovide kui ka muu mõnusa nänni näol (illustreerivat pildimaterjali loodan ka varsti lisada). Pean tunnistama, et lennukis mulle kaasa antud kirju lugedes kippus pisar silma küll. Te olete armsad!
4. Sõprade kaasabil sain oma kohvri (pärast mitmekordset proovimist) nii täpselt ära pakitud, et lennujaamas sellega mingeid probleeme ei olnud. Täpsustuseks nii palju, et lubatud oli (ehk olin maksnud) 15 kg. Minu kohver kaalus 14,9 kg. Kui oleksin limiidi ületanud, oleksin pidanud lennujaamas parasjagu palju raha välja käima. Aga ei pidanud.
5. Pärast pea 3-tunnist lennureisi ja pea 3-tunnist autosõitu olen turvaliselt oma Inglismaa-kodus. Tänulik sh ka hea lennuilma, mugava lennuliikluse, tubli pardapersonali ja Winstanley'de pere eest!
Olgu sul rõõm Issandast; siis ta annab sulle, mida su süda kutsub!
2. päev, teisipäev:
1. Olen tänulik interneti eest! Selle abil saab suhelda lähedastega, otsida vajalikku (ja ka mitte nii vajalikku) infot, lahutada meelt jne jne. Suurepärane leiutis, mis on minu elu palju lihtsamaks ja põnevamaks teinud ning silmaringi laiendanud!
2. Mul oli aega, et CV-d kohendada ning seetõttu sain täna oma värske välimusega CV ja avalduse esimesele tööandjale siinmail ära saata. Loodame parimat!
3. Oma laialdase töökogemuse-pagasi eest, mille tõttu nägi CV juba palju kenam välja, kui mõned aastad tagasi.
4. Mul on fotokas. Mida teha, kui virtuaalne CV vajab passipilti, aga ainuke viisakas passipilt on paberil ning skännerit ei ole? Tuleb fotokaga õige nurga ja valgusega paber-passipildist foto teha, see arvutisse laadida ning pärast pisut kohendamist ongi olukord lahendatud.
5. Mul on villased sokid. Jalad rõõmustavad jahedas majas selle üle muidugi kõige rohkem.
3. päev, kolmapäev:
1. Olen tänulik tänase mõnusa ja päikeselise ilma eest. Olin valmis vihmasemaks sügise alguseks. Kuigi ka vihmases ilmas on oma võlu, eelistan hommikul silmi avades siiski päikest aknast sisse piilumas näha.
2. Täna oli mul võimalus üle pika aja klaverit mängida, mida ma väga naudin.
3. Olen tänulik inimeste eest, kes internetti igasugu huvitavaid ja kasulikke prorgramme ja abivahendeid üles laevad ja lasevad ka teistel neid tasuta või väikese lisatasu eest kasutada. Avastasin mitmeid huvitavaid võimalusi oma mõtete, dokumentide, linkide jms organiseerimiseks.
4. Tänulik selle eest, et mu armas õde sai taas interneti ligi.
5. Olen tänulik oma toredate, humoorikate, hoolivate ja armsate sõbrannade eest. Te teate, kes olete!
4. päev, neljapäev:
Täna olen tänulik, et ...
1. on olnud produktiivne päev - sain kuhjaga tööpakkumisi läbi vaadatud ning hunniku avaldusi ära saadetud, lisaks ka CV-d kohendatud;
2. mul on arvuti, mis taolistele (eelmises punktis mainitud) vintsutustele vaatamata ikkagi minuga koostööd teeb ja vastu peab, tavaliselt terve päev vooluvõrku ühendatuna;
3. jõudsin üle pika aja suurde poodi ning leidsin sealt üles kõik vajaliku (tegu oli siiski sellisega, kus olin varemalt vaid 1-2 korda käinud);
4. Google on leiutanud kaardiaplikatsiooni, mis aitab kõik vajalikud kohad üles leida (ja kas või ümber maakera "rännata") ning sealjuures ei pea ise distantsi ega selle läbimiseks vajalikku ajakulu üle pead murdma;
5. meile koolis juba algklassides inglise keelt õpetati. Seda oskamata oleks hetkel üsna keeruline hakkama saada.
5. päev, reede:
Olen tänulik, et
1. sain täna päikesepaistelise ja mõnusalt sooja ilma saatel pisut ümbruskonnas ringi jalutada ja piirkonda avastada. Ja ei eksinudki ära.
2. jätkuvalt on võimalik postiga kirju saata. Paberil ja ümbrikuga ja puha jms. Nii tore!
3. sain täna interneti vahendusel pisut tööd teha. Nautisin seda!
4. kohtasin vanu tuttavaid. Neid oli tore näha!
5. kohalik rahvas on mind hästi vastu võtnud. Eriti pererahvas! Ja üle kõige Jumalale, kellelt tuleb abi, tarkus, lohutus, kes toetab ja hoiab meid komistamast.
6. päev, laupäev:
Täna olen tänulik, et
1. mul oli võimalus kokku saada inimestega erinevatest (kohalikest) kirikutest ja nendega koos siinse linna eest palvetada;
2. meil on metsasid, kuhu võib vabalt minna ning rahu, vaikust ja värsket õhku nautida;
3. sain jälle Aasia toitu. Sel nädalal juba 2. kord :);
4. nägin ära filmi "Hr. Banksi päästimine". Hea ja huvitav. Soovitan!
5. meil on (veel) rahu. Paljudes paikades üle maailma ei ole aastate jooksul rahu olnud. Tänan Jumalat, et mul on see eesõigus hirmu tundmata õhtul magama heita.
7. päev, pühapäev:
1. Olen tänulik imelise pühapäevahommiku eest Hucknalli Metodisti kirikus, kus tähistasime lõikustänupüha. Ilm oli kaunis, kirik samuti, sõnum vajalik (küllusest ja näljast maailmas), toit maitsev ning seltskond tore ja sõbralik.
2. Olen tänulik, et ma ei pea õhtuti tühja kõhuga magama minema, erinevalt 1/8 maailma inimkonnast. Muide, nälga sureb igal aastal rohkem inimesi, kui AIDSi, malaariasse ja tuberkuloosi ühtekokku! Aga näljahäda vastu ON võimalik võidelda. Ka meil on võimalik selleks midagi ära teha! Alustades mõistlikust tarbimisest loomulikult, kuni selleni, et aitame puudustkannatajaid.
Pisut lugemist: https://www.wfp.org/stories/10-things-you-need-know-about-hunger-2013 ja http://www.stophungernow.org/hunger-facts.
3. Olen tänulik Piibli eest. Eriti selle eest, et ka eestlased võivad Jumala Sõna omaenda emakeeles lugeda, kartmata tagakiusu. Meil on võimalik valida isegi erinevate tõlgete vahel!
Meenub lugu vend Andrew'st. Kel võimalus, lugege tema lugu raamatust "God's Smuggler" - Piiblite toimetamisest Raudse Eesriide taha. Ja mitte ainult. Väärt ja kaasahaarav lugemisvara! Tõsielu sündmustel põhinev "kristlik põnevik", nagu selle kohta öeldakse.
4. Olen tänulik Skype eest. Ja selle eest, et sain Skype abil lähedastega suhelda. Suurepärane leiutis!
5. Olen tänulik oma sooja ja pehme voodi (ning oma toa) eest, kuhu pärast väsitavat päeva potsatada võin. See on luksus!
Siia lisaks kommentaariks mõttetera Õpetussõnadest:
"Ära keela head neile, kes seda vajavad, kui su käel on jõudu seda teha!" Õp 3:27, Piibel.
Vend Andrew eestvedamisel algatatud organisatsioon - https://www.opendoors.org/
Subscribe to:
Comments (Atom)