Puhkus Isle of Wight'il ehk teretulemast tagasi, suvi!

   Käisime oma siinse perega lõunas puhkamas. Peamine sihtkoht oli Isle of Wight, kuid tee peale jäi ka sadamalinn Portsmouth, millel on saarega tihe praamiühendus. 

Portsmouth’i peamine vaatamisväärsus on Spinnaker Tower (http://www.spinnakertower.co.uk/), kuhu rahakotti kergendades ka linnavaadet nautima lubatakse. Käisime ära! Praami pealt võib näha ka kaunist linnapanoraami ning õhtuti-öösiti helendab torn värvilises valguses.

Isle of Wight on teadupoolest Suurbritannia suurim saar (kui välja arvata, et osa Iirimaast kuulub ka UK-le), pindalalt kordades väiksem kui Saaremaa kuid rahvaarvult ületab viimast ligi 100 000 elanikuga. Igaüks seal endale elamispinda lubada ei saa, kuid turistidele on vaatamisväärsusi ja tegevust parasjagu. http://www.iwight.com/visitors

Jõudsime saarele esmaspäeva õhtul pimedas ja väsinuna ning mereäärne „holiday house“, mille mõneks päevaks linnakeses nimega Seaview rentisime, oli mõnusalt soe. 

vt ka https://www.wightlocations.co.uk/cottages/east-wight/seaview/yardley#!

Järgmisel hommikul üllatas mind kardinate vahelt piiluv päike. Kui Kesk-Inglismaal oli sügis juba pikemalt aega peale pressinud ning pilvine taevas igapäevane nähtus, siis lõunas tundus, et suvi on tagasi. Soojad joped-kampsunid võis taas kord seljast visata ja nautida mõnusat jalutuskäiku looduses. Muuhulgas käisin nii tšilli- kui ka küüslaugufarmis. Küll on inimesed ikka andekad uute maitsete ja toodete välja mõtlemisel! Erinevat sorti toormaterjalidest kastete ja šokolaadini. Kõige põnevam osa oli mõlemas talus muidugi degusteerimine.

Kuigi kolmapäeva hommikul saime korraliku paduvihma osaliseks, mahenes ilm päeva edenedes ja plaanid otseselt katki ei jäänud. Pilved laskusid pärastlõunaks nii madalale, et pidime saare kõrgemates osades viibides mõnda aega isegi suures udupilves sõitma. Minu päevasaavutustest nii palju, et sain kirja oma esimese mini-golfi mängu. Lisaks olen nüüdseks ka pardiliha ära proovinud, mida kohalikus restos pakuti. Tekstuuri kirjeldaks ma kui miskit kana- ja lambaliha vahepealset. Polnud üldse paha! :)

Neljapäeva hommikul ootas meid pisut lämbe kuid üldiselt suurepärane suvine ja päikeseline ilm. Enne praamile ja koduteele naasmist sain hakkama ka krabipüügiga. Üks pereisa, kes sealsamas oma kahe väikse pojaga krabisid püüdma oli tulnud, teadis rääkida, et elukad armastavad eriti peekonit. Meie suured rosinad tõepoolest tulemust ei andnud ning viisakusest (ja tõenäoliselt ka halastusest) saime teiselt „meeskonnalt“ pisut sedasama head kraami. Peekon aitas. Muidu oleksingi vist kurvalt ja tühjade kätega ära tulnud. Kaks väiksemat sorti isendit, kes minu konksu otsa sattusid, lasin hiljem taas vabadusse. Ei riskinud neid koduloomaks võtta ja neid pisikesi tegelasi ei raatsiks ju ära ka küpsetada. :)

Kel vähegi võimalust, soovitan saart igati mõnusaks puhkuseks. Mina tervitasin avasüli saare mahedat kliimat (talvel seal tavaliselt külmakraade ei kohta) ja kaunist loodust ning loodan sinna võimalusel tagasi minna.

Üks tõsiasi sai seal viibides küll suuresti kinnitust – viisakas ja ettevaatlik liikluskultuur on Inglismaal üli- ja (lausa) elutähtis. Pimekurvid on näiteks selsamal saarel liigagi tavaline nähtus ja tihtipeale on teed nii kitsad, et kaks laia autot (rääkimata kahekorruselistest bussidest) üksteisest mööda sõitma lihtsalt ei mahu. Tihtipeale on nii ka mujal Inglismaal (eriti väikelinnades), et tänavad on küll kahesuunalised, kuid mõlemal tänavapoolel parkinud autod muudavad mõlemasuunalise samaaegse liikluse võimatuks. Seega on tavaline, et nähes kaugelt teist autot sinu suunas tulemas, suunad oma sõiduvahendi (võimalusel) võimalikult kõnnitee äärde, lased vastutuleva autojuhi viisakalt mööduda ning alles seejärel läbid ise selle kitsa tänavalõigu. Eestlastele soovitan raske jalaga gaasipedaalile vajutamise harjumuse lihtsalt ära unustada. On lausa imetlusväärne, et ma pole siinkandis oma silmaga veel ühtegi liiklusavariid näinud.