Üks esimesi avastusi - kuna Zimbabwe oli kunagi Briti koloonia, siis on seal liiklus vasakpoolne. Vabal ajal koolituskeskusest kesklinna või turule sõitmiseks kasutasime aga väga aafrikapäraselt kombisid - väikebusse, mille uksel kõlkuv noormees hõikab sõidu pealt, kuhukanti buss parasjagu teel. Bussi mahutatakse inimesi, muide, mitte istekohtade arvu, vaid ruumi järgi - nii palju, kui vähegi võimalik.
Turul käis kõigega hinna üle kauplemine - küll kleidiriide kui ka kõrvarõngastega. Müüjad ei karda kõva häälega oma toodet sulle pakkuma tulla, kui nende letist parasjagu möödumas oled.
Mandeli koolituskeskuse õdusad nurgatagused - meie kodu 3 nädalaks. Toit oli maitsev ja teenindus suurepärane! Hommikusöögivalik oli väga põhjalik ja inglisepärane - peekonit, mune, röstsaia, tomatit, ube ... samas ka müslit ja jogurtit ning kohvipauside ajal pakuti teed ja küpsist - taas kord viide Briti-ajastule. Muru oli siin nii roheline vaid pideva kastmise tõttu. Koolituskeskusest väljas said jalad väga kiiresti tolmuseks. Basseini jõudsin nende nädalate jooksul vaid paaril korral. Tavaliselt ei olnud tiheda graafiku tõttu lihtsalt aega. Õhtuti ja eriti hommikuti oli vesi aga üsna jahe. Mõnel hommikul hüppasin sisse vaid enese karastamiseks ja ärkamise hõlbustamiseks.
Minu tuba koolituskeskuses ja igahommikune vaade toa aknast umbes kella 6 paiku.
Peagi pärast päikesetõusu õuest kostuvad hääled on märgiks tööpäeva algusest.
Ühel õhtul avastasin, et meile oli tuppa kolinud naaber - väike sisalikupoeg. Praeguseks on seda minuga juhtunud ka Brasiilias.
Tüüpiline, kuid minu jaoks nauditav vaade.
Tähelepanelik vaatleja näeb, et kuu käib sealmaal (nagu ka Brasiilias) tihtilugu mitte küljelt-küljele, vaid hoopis ülalt alla (ka diagonaalis) ja vastupidi.
Nii me alustasime. Koolitusel/treeningul oli meid kokku 37 (neist 28 Aafrika mandrilt) ja esindatud oli 15 riiki. Lisaks koolitajad, kes olid samuti pärit eri maailmajagudest. Palju uusi nägusid, nimesid ja lugusid.
Tööhoos. Päris mitmete ülesannete puhul saime vabalt oma loovust kasutada.
Mõne pausi ajal toimus vabaõhu-keeleõpe. Valmistan uut sõbrannat Mary't Eesti eluks ette.
Kehalist tegevust ei tohtinud samuti unarusse jätta. Hommikuvõimlemine ja õhtune zumbatreening.
Koolituse lõpuks oli terve ruum üsna "ära kaunistatud" kasuliku info, grupitöö tulemuste ja muu säärasega. Teemadeks muuhulgas Metodisti kirik, misjon, kultuurilised erinevused, kommunikatsioon, privilegeeritus, sotsiaalne ebavõrdsus jne.
Kultuuride õhtu. Sõbranna demonstreerimas meid võõrustava Zimbabwe lippu ja nende rahva traditsioonilisemat riietust.
Kaks suurimat treeningul esindatud rahvusgruppi -
Kongo Demokraatlik Vabariik (vasakul) ja Zimbabwe (keskel)
Minu naaber Honduraselt kirjeldamas oma lipu tähendust. Minu lauapoolel asetsev Kalevi šokolaad oli vägagi minev kaup. Kamatahvlit tuli sel korral kirjeldada kui miskit, mida kusagil mujal maailmas ei ole.
Pühapäeval käisime kirikus. Põhjust pidulikkuseks.
Paar üksikut valget luike esireas.
Aafriklased ja nende juuksed! Kirik oli rahvast täis ja seega sai hea ülevaate kohalikust soengu- ja riidemoest.
Kogu jumalateenistus toimus minu arusaama kohaselt šona ja inglise segakeeles. Nendel piltidel pole õige laulmine ja tantsimine veel lahti läinud - siis ei saa enam keegi väga rahulikult ühe koha peale istuma jääda.
Selles kirikus õnnistati meid 30. augustil ametlikult misjonärideks.
Mõned sõbrapildid ...
... ja meie tore meeskond.
Sel korral jäid teepoti-kujulise Zimbabwe (vt maailmakaarti!) kaunid rahvuspargid külastamata, kuid nüüd on mul selles riigis päris mitu sõpra, mis teeb naasmise üsnagi võimalikuks.
Koolitus läbi, võisin Brasiilia poole teele asuda. Suurem osa minu kaaslastest pidi aga alles viisasid ootama jääma.
Minu hotellituba Addis Abebas, Etioopia pealinnas...
... ja varahommikune vaade toa aknast.
Paar muljet:
Nüüdseks oskasin eristada etioopialast näiteks kongolasest ja zimbabwelasest. Esimesel on kitsas ja sirge nina ning naistel on tavaliselt päris juuksed. Kesk-Aafrika naiste puhul on aga tavaline kanda parukaid ning lühikestesse krussis pärisjuustesse kunstjuukseid põimida (vt ülal kirikupiltidel soengumoodi).
Etioopialaste külalislahkus ajas mind pisut segadusse. Hotellis sain aru, et buss, mis lennujaama sõidutab, juba ootab mind, kuid samas saadeti mind varsti ikka söögisaali, et endale vähemalt hommikusöögi kaasa saaksin pakkida. Hiljem lennujaamas oodates oli kõht selle võimaluse eest väga tänulik.
Õppisin veel, et Etioopias on kasutusel täiesti oma tähestik ning tänavapildis näeb tööloomana eeslit.
Viimased pildid enne õhkutõusmist. Järgmine peatus, Lõuna-Ameerika.
Järgmise korrani, Aafrika!
No comments:
Post a Comment