... olen elanud Inglismaal . Kui esimene kuu möödus üsna rahulikult ja võisin seda puhkusena võtta, siis viimase nädala jooksul olen olnud sunnitud kohtuma siinse bürokraatiamasinaga.
Nimelt - mida aeg edasi ja mida kaugemale olen oma tööintervjuudega jõudnud, seda rohkem on saanud selgeks, mis pabereid tööandjad tahavad ehk mis dokumendid oleksin pidanud esimesena korda ajama.
Miks ma seda varem ei teinud? Sest pealtnäha põhjust ju ei olnud. Ja õigupoolest ma isegi ei teadnud, mida vaja võib minna. Teadsin küll, et siin tööle asudes või vähemalt 3 kuud elades peaksin end kohalikuks registreerima ja Eest Rahvastikuregistrist (ajutiselt) kustutama. Aga kuna ma potentsiaalsetelt tulevastelt tööandjatelt just massiliselt positiivset tagasisidet ei saanud (õigupoolest pea olematult), tekkis ühel hetkel juba lootusetu tunne. Otsustasin, et kui lähinädalatel mingitki lootuskiirt ei kerki, otsin odavad lennupiletid ja naasen juba varsti koju. Ei taha ju teiste kulul niisama elada, eks.
Ja siis, nädal tagasi, sain kirja ühelt poeketilt, kuhu olin kandideerinud, et võtaksin nendega võimalikult kiiresti ühendust. Mõeldud-tehtud, helistasin neile, lisaks varasemalt internetis täidetud hinnangule (üsna pikk ja aeganõudev eneseanalüüsi-küsitlus) ja ankeetidele läbisin telefoni-intervjuu ning mind kutsuti osa võtma selle protsessi viimasest osast, toimumisajaga nädal hiljem (eile). The assessment day - nö grupiviisiline intervjuu, grupiharjutused ja -ülesanded olid kokkuvõttes ülimalt meeldiv ja üllatav kogemus. Tutvusin uute inimestega, harjutasin enese väljendamist võõras keeles võõrastele inimestele ja sain aimdust ka siinsest töökultuurist. Protsessi läbimine lisas igati enesekindlust. Aga - nagu ma juba aimasin - kui ma järgmisel nädalal tööandjalt ka positiivse vastuse saan, ei saa mind ennem tööle vormistada, kui neile kõik vajalikud paberid saadan.
1) Pidevalt puutun kokku tõsiasjaga, et tööle kandideerides või ametiasutustesse minnes peab lisaks isikut tõendavale dokumendile kaasas olema ka elukohatõend - miski, mis kinnitaks, et tõepoolest sellel-ja-sellel aadressil elan. Selleks sobib näiteks kommunaalkulude arve, rendi-/üürileping, riigiasutuselt saabunud kiri, pangaväljavõte ... aga probleem on selles, et arveid ma siin lahke pererahva tõttu ei maksa ja rendi-üürilepingut mul ei ole. Pangaarvet ka (veel) mitte. Ühelgi riigiasutusel pole olnud samuti põhjust mulle kirju saata. Kui läksin pangakontot tegema, küsiti töökoha kohta ... mida mul veel ei ole. Anti mõista, et arve avamine on sel juhul keerulisem, sest nad ei saa mind niivõrd usaldada. Aga tulevane tööandja tahab pangakonto andmeid. Surnud ring. Pangast anti kaasa avaldus, mille täitsin ja saatsin ära - peakontoris ülevaatamiseks, kas nad usaldavad mulle selles pangas üleüldse arvet avada. Põikasin igaks-juhuks sisse ka teise pangakontorisse - ehk läheb seal lihtsamalt? Selgus, et nemad tahavad teada ka sotsiaalkindlustusnumbrit (Social Security No. või ka National Insurance No. - edaspidi NI) ... mida mul loomulikult ei ole. Selge! Alustame siis sealt!
2) Kui esimesed ametlikud (ja ka vähem ametlikud) võõrkeelsed telefonikõned (potentsiaalsete tulevaste tööandjate, küsitlejate jm taolise kontingentiga) tundusid ülimalt hirmutavad (Mis siis, kui ma neist - eelkõige nende aktsendist - aru ei saa? Mis siis, kui nemad minust aru ei saa?), siis kõne HMRC (lihtinimese jaoks "maksuamet") kontorisse oli juba lihtsalt järjekordne harjumuspärane oraalne selgituskiri sellest, kes olen, mis mureks, kuidas mu nime kirjutatakse, mis maalt ma pärit olen jms. Mis selgus? NI taotlemiseks pean aja kirja paenema (mil neile sobib) ja minema Nottinghami kokkulepitud aadressile ametnikega kohtuma. Enne 7. novembrit ühtegi vaba aega ei ole. Selge! Nagu varasemalt mainitud - kui ka tööintervjuul edukas olen, ei saa nad mind varemalt tööle võtta/vormistada, kui mul kõik paberid korras ... seega heal juhul kunagi novembris. Ja loomulikult mainitakse ka seal asutuses, et kohtumisele võtaksin kaasa midagi oma aadressi tõestamiseks.
3) Kui tekkis juba väike lootus, et äkki saan pisut tööd teha vabakutselise tõlkija/tõlgina - arvates, loomulikult, et vastava ankeedi täitmine on lihtsam kui muude asutustega paberimajanduse üle arutamine - selgus, et mul peab olema järjekordne paber, mida mul ei ole. Seega kolmas dokument, mida siia kolinud inimestel suure tõenäosusega vaja läheb, on DBS check, Eesti mõistes Karistusregistri tõend - näitamaks, et sa ei ole suurte kriminaalsustega hakkama saanud (või oled oma karistuse juba kandnud). Eestlasele tähendab see aga, et esiteks on vaja teha avaldus Eesti Karistusregistrisse dokumendi väljastamiseks (mida tehakse vaid eesti keeles) ja teiseks see dokument vandetõlgi juurde tõlkimisse viia või - Inglismaal elades - Londonisse Eesti saatkonda saata, et seal vastav ingliskeelne dokument koostataks. Mina valisin viimase. Loodetavasti saabub vastav dokument varsti ning saan seda siis teistes asutustes elukohatõendina kasutada, et kogu asjaajamine kusagiltki arenema hakkaks.
Kohanemisest ...
Kui algul nägin kõike väga vastandlikes toonides ("see-ja-see on siin palju parem" või "ma ei saa aru, miks nad nii teevad"), siis nüüd hakkab neutraalsus ja reaalsus vaikselt settima. Teisisõnu olen võtnud (või jätkuvalt vähemalt püüan võtta) omaks kohalikku käitumis-, kõne-, toitumis- ja asjaajamiskultuuri ... liikluskultuurist rääkimata. Nojah, erinevalt eelmisest korrast (2 aastat tagasi) ei püüa ma autole läheneda enam juhiistme poolt (tegeliku eesmärgiga hõivata kaasreisijale mõeldud esiiste), kuid kui ma ka kehtivaid juhilube omaks, ei julgeks ma ise väga rooli istuda. Jätkuvalt olen segaduses ju sellestki, kummale poole peaks teed ületades esimesena vaatama.
Kehtivad viisakusreeglid hakkavad vaikselt muutuma pigem meeldivaks kui häirivaks, kuid aeg-ajalt pean endale siiski meelde tuletama, et üldjuhul ei ole küsimus "Kuidas sul läheb?" või "Läheb sul hästi?" siiras huvi minu käekäigu vastu, vaid lihtsalt tervitus.
Kui Ameerikas kasutatakse mitteformaalses kõnepruugis sõnapaari (mitte tingimata vaid laste puhul) "poisid ja tüdrukud" kohta guys & gals, siis siinkandis on vastandiks lads and lasses. Dude ("kutt") vastandiks võib pidada sõna bloke.
Toidust nii palju, et prae kõrvale joodavat mahla tahaks pidevalt lahjendada (eriti kehtib see soolaste toitude puhul) ja aeg-ajalt tunnen puudust tatrapudrust ja pelmeenidest hapukoorega. Aga pererahva kokandusoskuste üle ei saa ma ühtegi halba sõna öelda. Seega hoidun mina üldiselt toiduvalmistamisest ... kui just hädajuhtum ei ole. ;)
Tavaliselt toimub õhtusöögilauas ka eesti keele tund. Aga keeruline on õpetada inimestele mõningate eestikeelsete sõnade õiget hääldust, kui ma isegi "tavaeestlasele" kohaselt r-tähte välja öelda ei suuda. Kui kuulete neid tulevikus eesti keelt rääkimas väikese prantsuse või saksa aktsendiga, siis teate, milles põhjus seisneb. ;)
Üldiselt tunnen end siinkandis juba üsna koduselt ja naudin jahedat suve- või parajat sügisilma. Samas tuleb tõdeda, et teisipäeval, kui ka siin möllas orkaan Gonzalo "saba", siis pikema jalutuskäigu jooksul mõtlesin kahetsusega, miks ma küll kohvrist talvemütsi välja ei otsinud. Aga see-eest oli mul vähemalt hea tuulejope, mille hiljuti suurte allahindluste tõttu endale soetasin. Tõepoolest, kes julges öelda, et siin on väga odavad riided? Jah, ainult siis, kui allahindlusprotsent on vähemalt sama suur kui toote hind naelsterlingites.
Järgmisel nädalal ootab meid kõiki ees väike puhkus ja reisimine. Püüan olla tubli ja selle hiljem ka siinse blogi vahendusel kokku võtta. Teades ennast, ei pruugi see juhtuda vahetult pärast reisi, aga ei või iial teada. ;)
No comments:
Post a Comment