Elu Inglismaal läks kevadel nii kiireks, et toimunust isegi siia blogisse märki maha ei jõudnud jätta. Nüüd siis - 6 kuud
hiljem - kokkuvõtvalt mälestusi.
Kevad tuli ja jäi. Kohe pärast viimast blogipostitust, 7.-9. aprill käisime perega taas Wight’i saarel – sel korral pereema Julie vanematel abis kevadist
suurpuhastust tegemas. Koht oli meeldivalt tuttav. Vaated jätkuvalt imelised.
Ööbisime muuseas kenas hotellis, mille parimad päevad olid tõenäoliselt küll
eelmisesse sajandisse jäänud, kuid sisebassein tegi selle igati tasa. Seega nautisin ujumist mitu korda päevas, aprillikuine merevesi mind aga ei ahvatlenud.
Päevad möödusid meeldivalt ja tegusalt minu „adopteeritud“ perega ning enne
tagasisõitu sisemaale külastasin taas kord tšillifarmi, kust seekord ostsin
kaasa tšilli-maapähklivõid ning degusteerisin kastet, mis suu
korralikult õhkama pani. Minge kaema-proovima! Tore koht, aga soovitan piima
kaasa osta, et vajadusel suud jahutada.
Ilm oli reisiks täiuslik!
Üks mõnus ja armas tagaaed
Kevad käes. Nartsissid ja palmid ühel pildil oli muidugi harjumatu kooslus.
Taamal on meri uttu
vajunud
Üks kirik otse
ristmikul. Hoolimatult kihutades (mida sel saarel ükski mõistlik inimene muidugi ei tee), võib
kiriku uksest lausa kogemata sisse sõita.
Tükike tänavavaadet
Linnud päikest nautimas
Pisut päevinäinud, kuid tundub,
et siiski populaarne majutuskoht. Udus ...
... ja päikselisel päeval
Kaks huvitavat kuju
Rannas. Kaugemale merevette ei kutsunud
Mõnus rannavaade
Kohustuslikud
turistipildid "mandrile" naasmiseks praami oodates
Reis, mis algas päikseliselt, lõppes uduselt.
Muidu lühike praamisõit kujunes poole pikemaks, oodates luba maabuda.
No comments:
Post a Comment