Minu reisipäevik: Sünnipäevanädal ...

... algas võileivatordiga, mis oma eesti keele õpilastele esmaspäeva õhtuks tegin. Tuli isu üle mitme aasta just seda süüa!

Lisaks palvekoosolekule, Beans Club’ile ning muudele argitoimetustele valmistasin teisipäeval ette pühapäevast jumalateenistust – minu viimane võimalus oma uue koguduse keskel jutlustada.

Kolmapäev - sünnipäev!!! Hommikul sain kätte oma esimesed sünnipäevakingid. Kõige suurema (materiaalse) kingituse olin mõni aeg varem aidanud välja valida, seega üllatusmomenti seal just ei olnud. Esitlus oli muidugi põnevam (vt pilti all). Sel päeval lubasin endale pidžaamas ringi kalpsamist ja ohtralt meelistegevusi nagu näiteks rallimängud. Õhtul viisid minu toredad sõbrad mulle ette teatamata mind pitsat sööma ja keeglit mängima. Sellised üllatused mulle meeldivad! J

Neljapäeval - tagasi tööle! Tegelesin peamiselt tõlketöö ja jutlusega.

Reedel jõudis kätte see kauaoodatud hetk, kui sain Inglismaal ametlikult tööd teha. Mis siis, et vaid üheks päevaks. Nimelt toimusid üleriigilised ja kohalike omavalitsuste valimised ning mul tekkis võimalus töötada valimistulemuste lugemisjaoskonnas. Kusjuures ka selle ligi 1,5-tunnise vaheaja eest, mil korraldusi ootasime, maksti samuti tunnitasu. Nii võiks alati tööd teha!

Laupäeval käisin viimast korda tänaval Healing on the Streets palvetöös abis ning kasutasin veel võimalust, et sõbrannaga kokku saada.

Pühapäeval, 10. mail jutlustasin Hucknall Central Metodisti koguduses. Kuna inglased sel päeval emadepäva ei tähista, rääkisin hoopis pisut omaenda edasistest plaanidest ning tõstatasin küsimuse Jumala usaldamise teemal. Mis on see, millest me 10 küünega kinni hoiame ja Jumalale üle ei taha anda? Miks on Teda nii raske usaldada? Temal on ju meie jaoks parimad plaanid. Seda olin kogenud selle pea 7 kuu jooksul Inglismaal.