Esmaspäeval tuletasin oma õpilastele meelde, et harjutades võib ka eesti keele selgeks saada, teisipäeval Beans Club'is lubasin, et näeme paari aasta pärast ning nautisin veel viimaseid tunde armsaks saanud kirikuklaveri seltsis.
Teisipäeva pärastlõunal arutas pererahvas, et läheks õige välja sööma, sest päev oli kiire ja ei jõudnud korralikuks õhtusöögiks ettevalmistusi teha. Otsustasime, et kohalik itaalia restoran oleks sobilik koht - ometigi minu viimane nädal. Mulle vaid mainiti, et riietuma peaks korralikumalt kui teksad ja T-särk, sest tegemist ikkagi restoga. Mõeldud-tehtud, jõudsime õhtusöögi-ajaks kohale ning positiivseks üllatuseks märkasin uksel tuttavaid nägusid. Jõudsin vaid mõelda, et ohhoo, nii tore kokkusattumus, sest saan neid enne ära minekut veel viimast korda näha, ... kuid peagi tabasin, et terve saali nurk oli minu sõpru täis! Kuna enamus sõpradest ei saanud nädal varem minu sünnipäevale tulla, otsustati minu auks korraldada üllatus-lahkumispidu. :) Olin pisarateni liigutatud. Asja tegi pisut koomilisemaks see, et olin vist varasemalt külmetunud ning sel päeval inimeste tänamiseks väga häält ei olnud. Aga südame tegi soojaks küll.
Paar päeva jäi veel pakkimiseks ja lahkumisega seotud asjaajamiseks ning 16. mai hommikul asusin armsaks ja koduseks saanud Hucknallist Manchesteri lennujaama poole teele.
Õhtuks olin samuti koduses Tallinnas, püüdes vältida ingliskeelseid sõnu, mis märkamatult eestikeelsesse jutuajamisse trügida tahtsid. Samas, vaadates tagasi nendele 7 kuule - ladusam inglise keel ei olnud ainuke, mille eest tänulik olla. Uued kogemused, harjumused, võimalus näha kauneid paiku, ka julgus ja enesekindlus ning üle kõige sõbrad, kes olid mulle justkui perekond, on mõned kokkuvõtlikud märksõnad minu elust Inglismaal sügis-talv-kevad 2014-2015. Kui algul arvasin, et see on aeg tööd teha ja palju raha teenida, siis Jumal kinkis midagi palju enamat - aja, mil areneda. :)
Mina pakkimas. Väga palju vaba pinda mu toas ei jätkunud.
Järgmise korrani, Inglismaa!
No comments:
Post a Comment